Diarium

Aga kuidas siis seda õiget teed leida?

2011-09-27T15:39:00.007+02:00

Tänahommikusel missal tuli mul armulauapalve ajal meelde üks hommikul enne missat Internetis uudiseid lugedes meelde jäänud pealkiri: "Tallinna vanglas poos vang end kambris üles".

Nüüd, seda uudist lugedes, sain teada, et tegemist oli mõne päeva eest karistust kandma asunud 30-aastase mehega, kes oli mõistetud süüdi "narkootikumide suures koguses ebaseadusliku käitlemise" eest - arvatavasti narkootikumidega äritseja või nende vahendaja.

Pean seda üheks rängemaks kuriteoks. Sama mõtlevad ilmselt paljud teisedki, näiteks üks kommentaator, kes on võtnud oma pseudonüümiks "koerale koera surm", kirjutab: "mitte ühestki narkomüüjast ega -tarbijast pole mul kahju, inimkonnale tarbetud indiviidiid nagu nad on..."

Ja keegi teine kommentaator hüüdnimega "soovitaks": "igalühel võiks seal jupike nööri olla madratsi all, selleks nad ju seal on ... saavad õige lahendi"

Kuigi pean narkoäri üheks rängemaks kuriteoks, ei ole ma nende kommentaatoritega nõus ning palvetan ka nende eest, et nad võiksid õppida reageerima teisiti.

Tolle 30-aastase mehega sündinu jäi mu südant kriipima eriti seetõttu, et täna meenutatakse kirikukalendris püha Vincentius de Pauli, kellega oleks võinud minna enam-vähem samamoodi - aga läks hoopis teisiti.

Võib-olla olen p. Vincentiuse elulugu jutustanud varemgi, aga mis sellest, kordamine on tarkuse ema:

+ + +

Vincentiusele, 24. aprillil 1581. aastal sündinud talupere pojale Lõuna-Prantsusmaalt Pouy’ lähedalt, määrati tema pere poolt, ilma, et tal oleks olnud selleks isiklik kutsumus, preestriamet ja ta õppis Toulouse’is teoloogiat. Juba 19-aastasena pühitseti ta preestriks, kuid ta ei leidnud kogudust. Nii töötas ta ühes Toulouse’i internaadis, kannatas rahapuudust, tal tekkisid võlad ja ta pidi viimaks võlausaldajate eest põgenema. Peagi sattus ta mereröövlite kätte ja müüdi orjaks. Pärast töötamist ühe kalamehe ja hiljem ühe alkeemiku juures sattus ta viimaks ühe islamiusku astunud endise frantsiskaani munga teenistusse, kelle ta tagasi kristliku usu juurde juhatas ja kellega koos ta paadiga üle mere põgenes.

1608. aastal sai Vincentius viimaks preestrikoha Pariisis ja elas lootuses, et tõuseb lõpuks ka majanduslikus mõttes jalule. Pariisis elas ta tänu ametivendade toele läbi sisemise muutuse ja temast sai andunud hingekarjane, kes pühendus innukalt hingehoiule ja vaeste ning haigete abistamisele.

Alates 1613. aastast töötas Vincentius Lyonis koduvaimulikuna, 1617. aastal rajas ta sealsamas õeskonna, kes hoolitses vaeste ja haigete eest. Tema innustusel tekkis ka üha rohkem vennaskondi, kes pühendas end halastustegudele. 1620. aastal asutas Vincentius meeste ühenduse, mis tegeles vaeste eest hoolitsemisega, 1625. aastal misjoniühingu, mille peamiseks ülesandeks misjonitöö kõrval sai preestrite väljaõpetamine.

1627. aastast alates pühendas Vincentius end täielikult erinevate õeskondade ja vennaskondade juhtimisele. 1633. aastal asutas ta „Kristliku armastuse tütarde“ õeskonna, kelle ülesandeks sai eakate inimeste, haigete ja vaeslaste eest hoolitsemine. 1640. aastal rajas Vincentius mitmed lastekodud, kuna ainuüksi Pariisis jäi igal aastal üle 400 lapse orvuks.

Vaimulikkonna paremaks ettevalmistamiseks korraldas Vincentius vaimulikke harjutusi ja regulaarseid konverentse. Kuningavõimu vastaste rahvarahutuste ajal rajas ta Pariisis rahvakööke ja laatsarette, aidatas nõnda paljusid kodusõja ohvreid.

P. Vincentiuse rajatud „Kristliku armastuse tütarde“ õeskonnal on tänapäeval umbes 24000 liiget. See õeskond oli eeskujuks ka 20. sajandil Ema Teresa poolt rajatud „Halastuse misjonäride ordule“.

Püha Vincentius suri 27. septembril 1660. aastal Pariisis. Ta kuulutati 1729. aastal õndsaks ja 1737. aastal pühakuks. 1855. aastast alates loetakse teda kõigi armastustööga tegelevate ühingute kaitsepühakuks, samuti peetakse teda vaimulike, lastekodude ja haiglate ning vangide kaitsepühakuks.

+ + +

Mõtlesin missa ajal ja mõtlen ka nüüd, kui väga meist igaüks vajab kedagi, kes meie eest palvetab ja meid vajalikul hetkel õiges suunas juhatab. Andku Jumal rohkem pühakuid ning vähem neid, kelle tee lõpeb nii õnnetult kui tol 30-aastasel mehel Tallinna vanglas ...

On õiged vaid teed?

2011-08-29T18:06:00.006+02:00

Sattusin üle tüki aja lugema Barnabase kirja.

Kalle Kasemaa tõlgib 2:9 lõpuosa nõnda:

"Ta kõneleb meile, mitte tahtes meid eksivat nõnda kui nood (juudid), (vaid) otsivat, kuidas läheneda temale."

Ma ise tõlgiksin:

"Ta kõneleb meile, tahtes, et me ei otsiks, kuidas Talle läheneda, samal viisil kui need, kes eksivad."

Originaal:

θέλων ἡμᾶς μὴ ὁμοίως πλανωμένους ἐκείνοις ζητειν, πῶς προσάγωμεν αὐτῷ.

Kindlasti ei peaks me eksima, vaid otsima, kuidas Jumalale läheneda. Samas aga jääb mulle Barnabase kirja kontekstist mulje, et oluline on ka see, et me otsiksime Teda mitte nii, nagu need, kes eksivad, kuna, kuigi nad samuti otsivad, otsivad nad n-ö valest kohast, vaid et me käiksime Jumalat otsides õiget teed mööda.

Eks see puuduta ju mitte ainult juute, vaid kõiki religioone: võib-olla on tõesti nii, nagu tänapäeval kombeks väita, et kõik otsivad - aga kõik ei leia, sest kõik teed ei ole õiged.

Aidaku Jumal meil leida nii õige tee kui seda mööda minnes Teda!

Jumalate rünnak

2011-06-18T21:08:00.005+02:00

Üks mõtlemapanev katkend Karl Ristikivi "Rooma päevikust":

Jumalad tulid tagasi täna öösel.

Et nad valisid selleks Panteoni, selle põhjuseks ei tarvitsenud olla asjaolu, et ma eile õhtupoolikul olin seal käinud ja vaadanud, kuidas linnud selle lahtisest laeavast sisse ja välja lendasid. (Esimesel pilgul arvasin nimelt, et ongi tegemist lindudega.) Aga Panteon oli selleks kõige sobivam paik, sest esiteks oli see pühendatud kõigile jumalaile, nii et nad olid siin üheõiguslikud, ja teiseks on see ainus omaaegne tempel, mis on terve ja heas korras. On sellepärast loomulik, et nad valisid selle oma esimeseks rünnakueesmärgiks.

Kuid - ah! - mis oli jäänud nende kunagisest hiilgusest! Vaevalt-vaevalt oli võimalik neid üldse ära tunda. Kaugel sellest, et nad oleksid säilitanud oma kunagise õilsa kuju, oma ilu ja rahuliku tasakaalu, mille suhtes Winckelmann meie silmad on avanud - nad olid muutunud nii väikseks, lausa kääbusteks, et polnud mingi ime, kui ma alguses arvasin, et on tegemist varblastega.

Muidugi on see mõistetav, kui mõelda, et nad pikka aega on pidanud elama peidus, ilma ohvritest, söömata ja joomata. See pikk varjuelu pidi paratamatult mõjuma, nii et nad jäid kängu kehalt ja vaimult, et nad kaotasid kõik oma õilsamad loomuomadused, et nad nüüd olid ainult väiklased ja tigedad, valmis kõigepealt silmi välja nokkima Madonnalt ja Lapselt, kes nende kunagise eluaseme olid hõivanud. Ma ei saanud neid sellepärast hukka mõista, ainult haletseda - aga ka karta. Sest miski pole hirmsam kui väikeste jumalate suur, meeleheitlik viha.

See pidi olema Amor, keda ma nägin esimesena või vähemalt esimesena ära tundsin. Teda linnuks pidada ei olnud suur eksitus, sest temalgi olid tiivad. Aga siis nägin vibu ta käes ja nooletuppe vööl. Ta nägu ei sarnanenud hoopiski nende paksupõseliste amoriinidega, keda kunstnike fantaasia meie ette on mananud. See oli pigemini röövlinnu nägu terava nokataolise ninaga ja põlevate silmadega. Ja ta nooled, kuigi tillukesed nagu herilase nõel, olid niisama mürgised.

Teine tiibadega jumal pidi olema Merkurius. Ei olnud temagi see särav nooruk, nagu oleme kujutlenud. Tal oli rauga habe ja nägu, ja ta lendas ringi ähvardava sisinaga, kuigi ma pole kindel, kas see oli ta enda või selle ussi hääl, kes ta kepi ümber oli keerdu tõmbunud. Kui ta teisi järele oodates ühel simsil peatus, haaras ta sellest oma teravate röövlinnukannustega ja rippus seal pea allapidi nagu nahkhiir. Võisin isegi kuulda ta piiksumist, millega ta teistele jumalaile teateid saatis, et aeg oli küps rünnakuks.

Nii nad tulidki, kogu Olümpose pere ja veel paljud teised, keda ma üldse ei tundnud. Oli raske ära tunda neidki, keda ma varem olin näinud kas marmorisse raiutult või vaasipiltidel. Nad ei lennanud, vaid liuglesid õhus, mis ei valmistanud neile mingit raskust, sest nad olid aastasadade jooksul kuivanud kergeks nagu paberilehed, mida lapsed lennutavad. Aga sama aja jooksul olid nad ka oma kuju muutnud, niisama nagu olid seda teinud Amor ja Merkurius.

Arvasin alguses, et jändrik ja küürakas jumal pidi olema Vulkanus, ja ma olin lausa ehmunud, kui mulle korraga selgus, et see polnud keegi muu kui päiksejumal Apollo ise. Tundsin ta ära lüürast, mida ta ikka veel käes kandis, kuigi kõik selle keeled olid katkenud. Ja Minerva sarnanes nüüd ise temale pühendatud linnule, öökullile. Aga Junol polnud mingit sarnadust paabulinnuga. Pigemini meenutas ta kana, kes just oli haudumast tulnud. Sõjajumal Mars oli kaotanud mõlemad käed ja ühe jala, sarnanedes seega nende vanade sõjakangelastega, kes pärast vaprat ja ustavat teenistust nüüd tänavanurkadel kerjavad. Aga oma sõjakat vaimu ta polnud kaotanud ja kõik hambad olid tal alles, sest ma kuulsin selgesti, kuidas ta neid kiristas. Neptunus oli kaotanud oma teise silma, mida kattis must lapp, aga ta vehkis sõjakalt oma ahinguga. Ja Veenus, võluv Veenus, kellest on säilinud kõige rohkem kujusid, et ta naiselik ilu alati meie silmade ees seisaks - kus oli tema? Asjata otsisid mu silmad teda. Ta pidi kindlasti olema nende moondunud jumalate hulgas, aga kuidas oleksin võinud ta ära tunda? Kui juba maapealsete naiste ilu ajaga haihtub nagu kaste hommikustel lilledel, nii et raske on seda isegi aimata, kuidas võiks siis ära tunda Ilu ja Armastuse jumalannat, kui ta need mõlemad omadused on kaotanud. Ma ei otsinudki teda eriti innukalt, sest tahtsin ennast säästa vähemalt sellest pettumusest.

Nad näisid ootavat ja ma mõistsin, et see oli Jupiter ise, keda nad ootasid. See oli ainult kogunemine. Nad polnud veel rünnakule asunud, välja arvatud Amor, kes ju alati on olnud sõnakuulmatu nagu hellitatud laps ja kes nüüdki oma nooli huupi lendu saatis. Jumalad ootasid ja ootasin ka mina, tundes niihästi hirmu kui ka uudishimu. Ma ei kartnud nii väga enda pärast. Kuidagi tundsin, et nad polnud huvitatud minust ega üldse inimestest. See oli võitlus, mis toimus kõrgemal pinnal, meie peade kohal, umbes niisama nagu filosoofide või teoloogide omavaheline võitlus. Kui mul oli hirm, siis oli selle põhjuseks äratundmine, et kuidas see võitlus ka lõpeks, see lõpp oleks traagiline. Sest kuigi ma tundsin kaasa Madonnale ja Lapsele, ei olnud ma päriselt vabanenud oma sümpaatiaist vanade jumalate vastu, nii nagu need siiani olid püsinud meie kujutluses.

Siis saabus Jupiter. Kui ma ka teda poleks ära tundnud, oleksin võinud seda järeldada teiste jumalate käitumisest. Aga Jupiter oli vahest kõige vähem oma kuju muutnud. Kuigi ka tema oli kuivanud väiksemaks. Aga veel võis ära tunda ta suursuguseid näojooni, mida isegi viha polnud suutnud palju moonutada. Aga siis, kui ta ennast pööras, nägin et ta oli täiesti lame, nagu mingi pilt või reljeef. Ja siis mõistsin, miks ta nägu mulle nii tuttav tundus, kuigi ma temast polnud näinud ühtki kuju. See polnud ju keegi muu kui kuningas kaardimängus ja oma lameduses sarnanes ta tõepoolest mängukaardiga.

Niipea kui olin seda näinud, oli mulle selge, et nende võitlus oli asjatu, et nad lõpuks siiski pidid alla jääma. Mis ei tähendanud muidugi, et nad enne seda poleks jõudnud küllalt palju kahju tekitada. Sest isegi oma degenereerunud kujul olid nad veel jumalad, ja kui nad polnud võimelised midagi looma, oli neil jõud hävitada.

Kui nad asusid rünnakule, toimus see nagu plahvatus ja õhk oli täis viha nagu väävlihõngu, mis mu hinge mattis, kuna välgusähvatused mind pimestasid, nii et ma enam midagi selgesti ei näinud. Oleksin tahtnud hüüda, hoiatuseks ja abikutsumiseks, aga ma ei saanud üldse häält teha. Oleksin tahtnud põgeneda, aga olin nagu halvatud. Pealegi oleks põgenemine praegu olnud mu põhimõtte vastu.

Olin nimelt nõuks võtnud kõik täpselt kirja panna, mis ma nägin, kuulsin ja tundsin. See oli olnud mu kavatsus juba Rooma tulles. Sest ma ei suuda küllalt kahetseda seda, et ma eelmine kord ei olnud pidanud päevikut. Aga nüüd märkan, et see ka seekord ei ole võimalik, vähemalt mitte praegu. Olen veel liiga tugevasti selle mõju all, ja juba mu käsi väriseb nii, et on raske sulge hoida, rääkimata tähtede paberile maalimisest. Pean endale aega andma rahunemiseks ja järelemõtlemiseks. Sest vähemalt ühes olen kindel - see ei olnud tavaline unenägu, ega ka mitte selline, mil on tähendus ainult minule endale. Ikka vähem hakkan ma uskuma, et ma kunagi olin siin olnud ainult iseenda pärast.

Mul on raske seda kirja panna mitmel põhjusel. Esiteks oli mul, nagu olen juba tähendanud, raske seda jälgida, sest kõik toimus pimeduses või õigemini mingis lootusetus hämaruses. Jupiteri armetud välgud ei valgustanud, vaid parimal juhul ainult pimestasid mu silmi. Ja teiseks on mul raske leida sõnu, et seda edasi anda. Märkan juba nüüd, et see mis ma olen alguses kirja pannud, annab ainult kahvatu ja ülimalt lihtsustatud pildi jumalate välimusest. Nende hinge ei suuda ma kunagi tabada, sest isegi oma alanduses ja armetuses oli see kaugel inimese taipamisvõimest.

Kui esimene rünnak oli lõppenud, oli kogu Panteoni kuplialune täis suitsu või udu, mille varju jumalad tõmbusid puhkama ja võib-olla uut sõjanõu pidama. Kui mu silmad jälle selgemini nägid, võisin kindlaks teha, et sel rünnakul oli olnud üsna vähe tagajärgi. Madonna naeratas endiselt, kuigi ma võisin näha verepisaraid siin ja seal ta riietel, kätel ja näolgi. Aga Laps oli täiesti puutumatu. Ka risti ei olnud nad suutnud ümber lükata ega isegi paigast nihutada. Ainult selle harusid oli neil õnnestunud veidi kõveraks väänata. Jumalad ei olnud suutnud oma kunagist eluaset puhastada, vaid ainult reostada, mille all nad ise kõige rohkem pidid kannatama, kui neil kunagi õnnestus seda tagasi võita.

Mõistsin nüüd, et see, mis tegi jumalad nii abituks, oli asjaolu, et inimesed nad olid maha jätnud. Ilma inimeste usuta ja ohvrita olid nad mõistetud nälgima igaveses pimeduses, koobastes ja peiduurgastes, kust nad ainult öösiti julgesid välja tulla ja kuhu esimene kukelaul nad tagasi ajas. Aga kuidas oleksid nad saanud nüüd tagasi võita inimeste usu, kui nad olid nii armetuks jäänud? Inimesed mäletasid neid ainult nende kunagises kujus, nii nagu nad olid pronksi valatud või marmorisse raiutud. Jumalad ise olid ammugi neist kujudest lahkunud, nii nagu lahkub hing surnud kehast. Ainult et siin toimus vastupidine areng - see ei olnud maine keha, mis kõdunes ja kadus, see oli hing, mis eluasemeta jäädes moondus ja kängus.

Kahjuks olen võimeline oma mõtteid edasi andma sel lihtsustatud kujul. Sellest võib välja lugeda, nagu poleks jumalatel kunagi võimalik tagasi tulla, veel vähem võita. Aga ma tunnen samal ajal, et see ei ole nii lihtne, et siin on paljugi, mida ma pole suuteline taipama ja mõistma. Nägin ainult nende esimese ilmumise armetust, aga mul pole aimugi, missugused jõud neil võivad olla tagavaraks. Kui neil ei ole võimalik kasvada valguses, võibolla kasvavad nad pimeduses. Ja kurjuses. Ma pole ka päris kindel selles, et nad siiski lõpuks ei saa inimestelt abi. Et nad niigi kaua on suutnud elus püsida, võib olla võimalik ainult inimeste abiga, kes pole neid päriselt unustanud. Kes teab, kas isegi see lihtsameelne austus ja imetlus, mida tunneme nende kunagiste kujude vastu, ei anna jõudu nende peiduurkais varitsevaile vaimudele?

Valel laeval?

2011-04-10T15:49:00.006+02:00

Romano Guardini kirjutab:

"Denken wir daran: das ganze Schiff fährt falsch. Da hilft es nichts, im Schiffe von rechts nach links zu gehen." - "Mõtleme selle peale: terve laev sõidab valesti. Siin ei aita laevas paremalt vasemale minemine."

Guardini kirjutas nõnda 1930. aastate keskpaiku, mõtisklusteraamatus "Der Herr. Betrachtungen über die Person und das Leben Jesu Christi", mis ilmus esmakordselt aastal 1937.

Huvitav, mida ta arvaks selles seoses praegusaegsest Euroopa ühiskonnast?

Kõik kõiges

2011-03-24T11:51:00.003+02:00

Ta läheb magama, et õnnistada ka und. Ta on väsinud, et pühitseda ka väsimust. Ta nutab, et pisarad oleksid õnnistatud. (Gregorius Nazianzist, Oratio XXXVII, II)

Kristuse tee

2011-03-12T10:40:00.003+02:00

P. Josemaría Escrivá kõneleb mehest, kes on annetanud oma ausalt (arvatavasti ka raskelt) teenitud rahast rohkesti heategevaks otstarbeks ja keda süüdistatakse silmakirjalikkuses (võib-olla Jeesuse Mäejutluse sõnadele toetudes).

Too mees ütleb: "Nad näevad, et ma toon ohvreid ... ja teevad veel mindki [oma teotuste] ohvriks!" (Vagu, 28)

Ilmselt see ongi õige tee - see on Kristuse tee: ohverdada mitte ainult seda, mis meile kuulub, vaid iseennast.

Muidugi ei õigusta see teotajaid, aga just niisugust valmisolekut Issand meilt ootab.

Kiri koguduseliikmetele 2011. aasta paastuajaks

2011-03-08T14:52:00.001+02:00

Viimaseks paastueelseks päevaks, mida tunneme rahvakalendri järgi vastlapäevana, on käesoleval aastal antud evangeeliumilugemine, mis kõneleb sellest, kuidas variserid kiusavad Jeesust küsimusega maksurahast: "Kas keisrile peab andma pearaha või ei?"

Tegemist on justnimelt kiusamisega, kuna eeldatavalt ei ole sellele küsimusel võimalik vastata "õigesti". Kui Jeesus ütleb ei, siis saab Teda süüdistada vastuhakus valitsejale ning riigikorrale, kui Ta ütleb jah, siis tuleb Teda põlata kui okupantide sabarakku.

Jeesus lahendab olukorra väga teravmeelselt. Ta käsib tuua mündi ning küsib: "Kelle pilt ja kiri sellel on?" Kiusajatel ei jää üle muud kui tõdeda: "Keisri!" Jeesus vastab neile: "Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!"

Siiski ei ole tegemist ainult teravmeelsusega. Jeesus ütleb midagi olulist meile kõigile.

Jumal on loonud inimese oma näo järgi ning inimene kannab Tema, suurima Kunstniku, allkirja. See tähendab, et nii, nagu oleme kõik, mis meil on ja mis me oleme, saanud Jumala käest, nii peame selle kõik Talle ka tagasi andma - aga mitte alles siis, kui meie elu jõuab lõpule, vaid juba praegu, et meie elu ei lõpekski.

Evangeelium kasutab kreeka keeles pildi või kuju kohta sõna "eikon" - siit tuleneb ka eesti keeles olev sõna "ikoon", mille all tavaliselt mõistetakse õigeusukiriku pühapilti. Sama sõna kasutab kreekakeelne Vana Testament loomisloos ning püha Paulus Uues Testamendis loomislugu tsiteerides siis, kui kõneldakse inimese loomisest "Jumala näo" - ehk pildi või kuju - järgi.

Püha Pauluse sõnul on Jumala täiuslikuks "ikooniks" Tema ainusündinud ja inimeseks saanud Poeg, meie Õnnistegija Jeesus Kristus, aga ka meie peame saame Tema "ikoonideks", s.t andma end Jumala kätte, et Ta võiks meid taas kujundada oma näo järgi: "Nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju."

Just see on paastuaja eesmärk: kutsuda ja aidata meid andma end üle Jumalale, et Tema, kes on meid kord imeliselt loonud, võiks meid veelgi imelisemalt uuendada. Jeesus ütleb: "Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle."

Paastuaeg on leidmise aeg. Olles valmis kaotama ennast, et leida Jumalat, leiame viimaks ometi ka oma tõelise olemuse ja kutsumuse Jumala "ikoonina", Kristuse - "nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu" - täiuses.

Armsad koguduseliikmed, kutsun teid iseäranis paastuajal süvenema Jumala Sõnasse ja palvesse, osalema koguduse jumalateenistustel, oma elu läbi katsuma ja Jumala tahte valguses mõtestama ning võimalust mööda saama osa pihisakramendist, et võiksime rõõmu ja julgusega rutata vastu Ülestõusmispühale.

Heleda leegiga

2011-03-06T15:48:00.004+02:00

Issand ütleb: "Kui nisuiva ei lange maasse ja ei sure, siis ta jääb üksi, aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja." (Jh 12:24)

Kui täna Pärnu-Jakobi kirikus kantslisse tõusin, siis turgatas mulle pähe sarnane võrdlus, mille tekitasid mind kantslis ümbritsenud meeldivalt soe õhk ning kantsli all ahjus särinal põlevad puud.

Justnimelt ahjupuudega võime samuti võrrelda nii Kristust kui iseennast - ja hinnata, kuivõrd sarnased me Talle oleme või kui erinevad Temast.

Igal juhul on selge, et Kristus on justkui kuiv kasehalg, mis mühinal tuld võtab ning särisedes põleb. Meie aga ... väga tihti pool- või koguni päris märjad lepa- või haavapuud, mis mitte ainult ei põle halvasti, vaid sisisevad ja turtsuvad ning mässivad ümbruskonna suitsu sisse ja määrivad oma tahmaga enam-vähem kõik, mis nende läheduses asub.

Iseenesest pole ju vahet: ahju alla lähevad kõik halud. Nii et vast oleks siiski rõõmsam põleda heleda leegiga nagu Kristus, selle asemel, et endisel kombel edasi visiseda ...

Let's talk about sex

2011-02-26T23:31:00.005+02:00

Või tegelikult pigem ... ligimesearmastusest.

Üks hulk soome teolooge (mõnda neist tunnen isegi) on teinud avalduse oma "piiskoppide" toetuseks. Vastavas Meie Kiriku artiklis seisab muuhulgas:

"Vastuavalduse teinud teoloogid lükkavad tagasi konservatiivide seisukoha, et Soome kirikus on tekkinud seoses piibellikust õpetusest kõrvale kaldumisega hädaseisukord. Teoloogid ei näe samasooliste kooselu aktsepteerimises hereesiat, vaid leiavad vastupidiselt, et kirik, mis ei soovi mõista ega armastada vähemusi, ei ole kirik:

"Kiriku hädaolukord ei teki soovist järgida ligimesearmastuse põhimõtet, vaid selle tegemata jätmisest. Soome evangeelses-luterlikus kirikus ei ole kiriku hädaolukorda usutunnistus kirjade mõttes.""

On täiesti selge, et Piibel ei ole nendele teoloogidele mingiks argumendiks, aga tahan siiski küsida, kas see, kui inimesi julgustatakse elama patus, on tõesti ligimesearmastus.

Võrdluseks võib vaadata Issanda sõnu Mt 18:6-7: "Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse. Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!"

Samas järgneb kohe ka - ilmselt tänapäeva Soome kirikule vastuvõetamatu - tegutsemisjuhis: "Aga kui su käsi või su jalg ajab sind patustama, raiu ta ära ja heida minema! Sul on parem minna käteta või jalutuna ellu kui kahe käega ja kahe jalaga olla visatud igavesse tulle. Ja kui su silm ajab sind patustama, kisu ta välja ja heida minema! Sul on parem ühe silmaga minna ellu kui kahe silmaga olla visatud tulepõrgusse." (Mt 18:8-9)

Asja selguse huvides tuleb muidugi meenutada, et tõenäoliselt ei tunnista enamus soome "piiskoppe" ega "teolooge" põrgu olemasolu.

Rahu-Maarja

2011-02-19T13:40:00.003+02:00

Ühel inimesel, kelle täna teele saatsime, on väga ilus nimi: Irene-Marie.

Mulle meenus Loretto litaania:

Regina pacis, ora pro nobis!

Või antud konkreetse inimese puhul:

Regina pacis, ora pro ea!

Pimeduses paistab valgus

2011-02-18T21:05:00.003+02:00

Louis Evely kirjutab:

"Usk ... seisneb selles, et meil on piisavalt valgust, et oma pimedust välja kannatada ... Ja lootus ... alles sel päeval, kui te hävitatuna, purustatuna, murtuna, surnult sirakil ja tühjad olete, ikkagi veel kõike võimalikuks peate, olete te lootuse inimesed."

V nagu Vastupidi

2011-02-08T23:06:00.003+02:00

Vaatasin Kanal 2-st filmi "V nagu Veritasu" (V for Vendetta).

Seal esitatud masendav totalitaarne tulevikuühiskond on ilmselt vägagi tõenäoline - ainult selle vahega, et riiklikku terrorit ei kehtesta mitte homoseksuaalide ja teiste nendesuguste vastu, vaid pigem nende poolt. Ja hullumeelne kantsler ei oleks mitte "usklik ultrakonservatiiv", vaid pigem neoliberaalist vabamüürlane või muud taolist.

Aga sellist filmi muidugi teha ei saaks - tuleb välja, et "tulevik" on vähemalt osaliselt juba kohal ...

Ex nihilo

2011-02-07T10:24:00.004+02:00

Martin Luther kirjutab seitsme patukahetsuspsalmi seletuses:

"Gottes Natur ist, dass er aus nichts etwas macht. Darum: Wer noch nicht nichts ist, aus dem kann Gott auch nichts machen. Die Menschen aber machen aus etwas ein anderes." - "Jumala loomus on, et Ta teeb midagi eimillestki. Seepärast: kes ei ole veel eimiski, sellest ei saa Jumal ka midagi teha. Inimesed aga teevad millestki midagi muud."

See on teravmeelne mõte, aga paraku ebatäpne, pealegi on see õige ainult teatud piiratud (teoloogilises ja moralistlikus) kontekstis. Sest kahtlemata suudab Jumal teha midagi ka millestki. Tema oma Sõna tunnistab seda: "Vaata, otsekui savi potissepa käes, nõnda olete teie minu käes, Iisraeli sugu!" (Jr 18:6)

Ja loomulikult suudab Jumal teha ka selle, mis midagi on, eimillekski: "Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees." (1Kr 1:28-29)

Pigem võiksime Jumala poolt kõige eimillestki loomise puhul mõelda sellele, et Jumala vägi ei avaldu mitte ainult - ega ehk mitte esmaltki - kaljusid purustavas ja merevooge lahutavas jõus, vaid pigem õhkõrnas eluhinguses (vrd 1Kn 19:11-13).

Ja sõnas, mis ei pea mürisema nagu kõu, kuna see kostab täielikus vaikuses: "Kui sügav vaikus haaras kõike ja öö kiires kulgemises oli jõudnud kesköö, siis sööstis sinu kõikvõimas Sõna kuninglikult aujärjelt taevast." (Trk 18:14.15)

Kas kuidagi rutem ei saaks?

2011-01-21T20:44:00.006+02:00

Täna püha Agnese mälestuspäeva puhul viie targa ja viie rumala neitsi evangeeliumi lugedes tulid mulle millegipärast meelde korduvad juhtumid, kus keegi on pöördunud minu poole suure "murega": inimene on palutud ristiemaks või ristiisaks ning laps ristitakse juba paari nädala pärast, ent tulevane vader in spe ei ole ise veel leeriski käinud - või on koguni ristimata.

Muidugi ei ole see piisav põhjendus nn kiirleeriks (jah, taolist asja võib mõjuva põhjuse korral ette tulla, seda kinnitab ka Pühakiri, näiteks Ap 8:26-39) - ja isegi kui see inimene saaks nii kiirelt (ristitud ja) leeritatud, ei sobiks ta kindlasti ristivanemaks.

Aga iseenesest on see huvitav, et kui häda käes, siis tullakse kirikust justkui varakambrist (armu?) ammutama (meenuvad Bonhoefferi karmid sõnad odavast armust), arvates, et küllap kirikul jätkub seda kõikidele (nii nagu kord üks koguduse juhatuse esimees vastas küsimusele, kas ta usub ka, et "usuasjadega tegeleb meil õpetaja").

Veel üks asi, mis mulle seoses kõige öelduga pähe torkas, on see enesestmõistetavus, millega inimesed näikse arvavat, et kirik - ja see tähendab, et ka nii ristimine kui leeris käimine - on olemas vaid Eestis. Ma arvan, et umbes veerand neist, kes tunnevad huvi leeriõpetuse vastu, elavad ja töötavad põhilise osa oma ajast välismaal (see näitab meie riigi suurepärast toimetulekut majanduskriisiga) - ja nad ei tule kuidagi selle peale, et nad võiksid pöörduda selle koguduse poole, mille piirkonnas nad elavad.

Vahest on see muidugi hoopis hea, arvestades "arenguid" paljudes meie naaberkirikuis ... Aga igal juhul näitab see, et inimestel puudub arusaamine sellest, mis kirik tõeliselt on - ning eriti sellest, mismoodi kirik nende endi igapäevaellu peaks puutuma.

Treulich geführt

2011-01-19T11:30:00.010+02:00

Ka meil on saanud tavaks, et laulatusel mängitakse sisenemise ajal Pruudikoori Richard Wagneri ooperist "Lohengrin".

Millegipärast hakkas see "taa-taa-ta-daa" mul kõrvus kummitama eile hommikul, kui missa alguses altari ette astusin. Mõtlesin pärast järele ja avastasin, et nii see olema peabki: kui mõelda, millise pidulikkusega ja pärast kui suuri ettevalmistusi pruut ja peigmees laulatusel altari ette astuvad, siis kui suure pidulikkusega veel ja millise seesmise ettevalmistusega peaksime tulema altari ette missa pühitsemiseks! Ja kui hooletult ning "möödaminnes" (vahel ehk koguni vastutahtmist) seda tihtipeale teeme ...

Ma loodan, et ma ei hakka nüüd edaspidi iga kord missa alguses "taa-taa-ta-daa" ümisema, aga seda palun küll, et Issand mulle vastava meelsuse kingiks - igakordseks Talle pulmasöömaaja pühitsemiseks.

Löö kaljut!

2011-01-16T12:27:00.003+02:00

Väga huvitavad seosed avanevad, kui panna kõrvuti järgmised piiblikohad:

Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul. Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua! (2Ms 17:6)

Kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. (1Kr 10:4)

Ma löön karjast, ja karja lambad pillutatakse laiali. (Mt 26:31)

Üks sõdur torkas piigiga Tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett. (Jh 19:34)

Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! (Jh 7:37)

Vanamehed omavahel

2011-01-15T10:02:00.005+02:00

Täna mälestatakse püha Paulust - mitte apostlit, vaid Ülem-Egiptuse Teebast pärit üksiklast, kes sündis aasta 228 paiku ning suri Egiptuse kõrbes aastal 341, s.o 1670 aastat tagasi.

Veidi enne tema surma - ta oli siis 113-aastane - külastas teda püha Antonius, kes oli tollal juba 90 aastat vana (muide, püha Antoniuse mälestuspäev on ülehomme, 17. jaanuaril - meie rahvakalendris Tõnisepäev).

Huvitav, millest nad omavahel rääkisid? Kas nad üldse kuigi palju rääkisid?

Veidike on teada: püha Paulus palus pühal Antoniusel matta ta pühalt Athanasiuselt saadud mantlisse mähituna - vastutasuks sai püha Antonius palmilehtedest mantli, mille Paulus oli ise valmistanud.

Küll oleks tahtnud seda vanameeste vestlust pealt kuulata ...

Oma ... misasi?

2011-01-01T09:56:00.003+02:00

Kristus on minu pärast risti külge naelutatud.

Mille külge olen mina oma elus naelutatud?

Soovin nii endale kui teistele tõeliselt uut aastat!

Ning ma soovin, et Tema oleks alati meiega - see Laps, kes vaatab meie peale Jumala südame ja oma Ema silmadega!

Ühepoolne armastus?

2010-12-31T15:36:00.002+02:00

Raivo Raave kirjutab: "Uskuge mind, Jumalale ei lähe üldse korda, mis inimesed temast arvavad."

Meil on võimalik uskuda kas Raivo Raavet või Jumalat.

Jumal ütleb, et Ta armastab meid ja otsib ning - nii kummaline, kui see ka ei tundu - vajab meie armastust.

Raivo Raave ütleb selles artiklis küll, et Jumal armastab meid - ja isegi, et "tähtsaim on Armastus", kuid kuidas saab see, millest ta kõneleb, olla armastus, kui ühele osapoolele "ei lähe üldse korda", mida teine osapool temast arvab.

Mina usun, et Jumal tahab kahepoolset armastust.

Peaaegu, aga mitte päris

2010-12-23T15:50:00.003+02:00

Ameerika Luterliku Tunni teenistus avaldab igaks advendiaja päevaks mõtiskluse, mis on väga head ja sisukad. 22. detsembri oma kandis pealkirja "Close, But Not There Yet" - "Lähedal, aga mitte veel käes".

Minule jäid aga pärast mõningaid lauseid pähe tiirlema sõnad: "Peaaegu, aga mitte päris!"

Kõnealused laused on järgmised:

"With John leaping in her womb, Elizabeth loudly exclaims, "Blessed are you among women, and blessed is the fruit of your womb! And why is this granted to me that the mother of my Lord should come to me?" (Luke 1:42b-43).

Elizabeth is humbled to be in the presence of God's Son."

"Kui Johannes hüppas tema ihus, hüüdis Eliisabet valjusti: "Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?"

Jumala Poja ligiolu teeb Eliisabeti alandlikuks."

Jah, kindlasti on Eliisabet alandlik Jumala ja Tema Poja ees. Aga me näeme siin, kui raske on ühel tublil luterlikul jutlustajal tunnistada, et Eliisabet on alandlik ka Issanda ema, Jumalaema ees. Sest ta ütleb ju konkreetselt: "Miks saab mulle osaks, et Issanda ema tuleb minu juurde?"

Peaaegu, aga mitte päris ...

+ + +

Edasimõtlemisel aitab see lugu siin.

Presidenditool

2010-12-17T13:16:00.002+02:00

Täna käisid kirikus lasteaialapsed ja üks neist küsis: "Kas seal istub president?"

Ma ei saanud päris täpselt aru, millist kohta ta mõtleb, ja küsisin vaimulikupingile osutades: "Kas sa mõtled seda pinki seal?"

"Ei," ütles poiss, "seda, kus ees tuli põleb!" ja viitas altarile.

Ütlesin, et seal ei istu president, seal seisab preester ehk kirikuõpetaja, kui ta peab jumalateenistust, ja seal ei istu üldse keegi.

Aga pärast hakkasin mõtlema, et ega too poiss nii valesti küsinudki: altar on ju Jumala troon ehk aujärg. See tähendab, et seal ei istu küll president, aga see-eest istub seal Kuningas.

Laste suust pead sina tõde kuulma!

Noorepõlvekallimad

2010-12-16T16:12:00.002+02:00

Lugesin mõni aeg tagasi uudist selle kohta, et üks ameerika pastor hoiatab, et Facebook võib viia abielurikkumiseni. Probleemid kipuvad tema sõnul tekkima sellest, et inimesed kontakteeruvad oma endiste kallimatega.

Arvatavasti on tegemist täiesti reaalse ohuga, mille olemasolu tuleb endale teadvustada ja millest juba ennetavalt hoiduda.

Mulle tuli see hoiatus meelde tänase Vana Testamendi lugemise juures, kus seisab muuhulgas: ""Ja noorpõlve naine - kas teda saakski põlata?" ütleb su Jumal." (Js 54:6)

Hea ikkagi, et Jumal ei hoia end ohu eest ka Talle truudust murdnuile ja Temast lahkunuile uut võimalust anda - ja et selle puhul ei kannata ükski osapool, vaid võidavad kõik. Ja mis peaasi: Tal pole selleks isegi Facebooki tarvis.

Kõik kullaks

2010-12-15T14:58:00.003+02:00

Tänane Vana Testamendi lugemine ja Evangeelium tuletasid mulle omavahelise huvitava seose tõttu meelde vanakreeka loo Früügia kuningast Midasest, kelle käes muutus kullaks kõik, mida ta puudutas.

Seda võib näha nii positiivses kui negatiivses mõttes: on tore, kui kõik, mida me puutume, muutub - piltlikult öeldes - kullaks. Samas aga võib juhtuda nii, nagu kuningas Midasega, et viimaks ei ole midagi süüa ega juuagi, kuna nii leib kui vesi on kullast ja katsu sa siis neist oma parimategi hammastega jagu saada.

Prohvet Jesaja kaudu ütleb Issand: "Mina olen Issand ja kedagi teist ei ole. Mina valmistan valguse ja loon pimeduse, mina annan õnne ja toon õnnetuse, mina, Issand, teen seda kõike."

Niisiis teeb Jumal justkui kõike - ja päris üksinda. See on midagi, mille järgi inimesed tihtipeale küsivad - iseäranis need inimesed, kes Jumalasse eriti ei usu: "Kui Jumal on olemas ja kui Ta on hea, miks Ta siis ei ole - näiteks Kristuses - kõike halba ja kurja ühe ropsuga maailmast kaotanud?!" Miks kõik, mida Jumal puudutab, ei ole muutunud kullaks - s.t kogu inimkond Jumala Poja inimesekssaamisel omandanud jumalikku täiuslikkust???

Tänane Evangeelium annab sellele küsimusele - vähemalt kaudselt - vastuse: "Tolsamal tunnil tegi Jeesus paljusid terveks haigustest ja hädadest ja kurjadest vaimudest ning paljudele pimedatele kinkis Ta nägemise."

Jutt on paljudest, aga mitte kõigist. Kui paneme siia kõrvale näiteks selle, kuidas Jeesus kord küsis ühelt pimedalt: "Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?" (Lk 18:41), siis võime öelda, et Jumal teeb küll kõike ise ja hästi, aga teatud viisil meie "kaasabil": meie tahteakti põhjal ning tihti ka meie kaudu. Nii, nagu Ta lasi oma Pojal inimeseks saada: pühima Neitsi Maarja jah-sõna peale ning tema kaudu.

See ei tähenda, nagu oleks meil midagi Jumala teole juurde lisada. See on nii, nagu näiteks armulauasakramendi puhul: meil ei ole teha rohkem kui tulla, astuda altari ette, põlvitada ja avada oma suu - kogu sakramendi täiuse, õnnistuse ja päästva väe kingib meile Jumal üksi ilma sakramenti vastuvõtva inimese vähimagi kaasabita (sest ka leiva, mille Ta teeb oma Poja Ihuks, on Ta meile ise kinkinud). Samal ajal aga teostab ta selle sakramendi oma kiriku ja preestrite kaudu, kes aga ei tegutse samuti mitte omaenda, vaid Kristuse isikus ja väes.

Jumala Poja inimesekssaamine ei ole automaatselt kogu inimkonda uuendanud - see saab sündida iga üksiku puhul eraldi ning koostöös tema tahte ja usuga. Ja ainult selliselt on see ka nii jumala- kui inimvääriline.

Jumala tegutsemise suur müsteerium avaldub aga selleski, et Ta kasutab tihtipeale mitte ainult meie usukindlust, vaid vahel isegi meie usunõtrust, kõhklusi või kahtlusigi - nagu näiteks tänases Evangeeliumis püha Ristija Johannese puhul -, et teha meid oma lunastustöö osalisteks. Et muuta meid oma puudutuse läbi kullaks (muidugi ülekantud tähenduses).

Vahetevahel muidugi tarvitab Jumal selliseidki inimesi oma kaastöölistena, kes Temast midagi teada ei taha (nagu näiteks Pärsia kuningas tänases Vana Testamendi lugemises), aga sel puhul mitte sundides neid millekski, mida nad ise ei teeks, vaid seeläbi, et pöörab kõik nende teod heaks neile, kes Teda armastavad (vrd Rm 8:28).

Uks

2010-12-14T19:24:00.003+02:00

Pühitsesime täna püha Risti Johannese (Juan de la Cruz) mälestuspäeva. Lõpetasin jutlusemõtiskluse tema sõnadega, et uks taevasse on risti kujuline, pöördusin altari poole, võtsin armulariistadelt katte ning tõstsin pateeni koos armualaualeivaga altari kohale - ja avastasin siis, et oblaadile on pressitud ristikuju.

Meil on kasutusel mitmete erinevate motiividega armulaualeivad ja enamasti ei ole selleks mitte rist, vaid midagi muud (Kristuse monogramm, Jumala Tall vmt), aga just tänaseks oli kirikumees pannud selle, millel oli rist ...

NB! Pildil on pühitsemata oblaat.

Õhtumaa allakäik

2010-12-06T22:06:00.007+02:00

Homse püha Ambrosiuse mälestuspäeva puhul on täitsa huvitav vaadata, mis on saanud tema hümnist "Veni Redemptor Gentium" eesti keeles. Kõigepealt aga lühidalt kirikuisast endast.

Ambrosius, rooma riigiametniku poeg, sündis aastal 339 või 333 Trieris praegusel Saksamaal. Pärast isa surma asus pere elama Rooma, Ambrosius sai hea hariduse ja astus ka ise riigiteenistusse.

Aastal 373 määras keiser Valentinianus ta Liguuria ja Aemilia asehalduriks Põhja-Itaalias. Rahvas armastas teda ja valis ta aastal 374 pärast Milaano piiskopi surma uueks piiskopiks, kuigi ta oli alles katekumeen, s.t valmistus ristimiseks. Ta ristiti ja pühitseti nädal aega hiljem, 7. detsembril, piiskopiks. Samal ajal müüs ta kõik, mis tal oli, ja jagas raha vaestele.

Juba piiskopina õppis Ambrosius teoloogiat, oli innukas hingehoidja ja õpetaja ning andekas jutlustaja. Ta kaitses kirikut riigi omavoli eest, kutsus ka keisreid meeleparandusele ning veenis neid lõplikult loobuma paganausu jäänustest. Ambrosiuse eestvedamisel kinnitati kristlus aastal 391 Rooma ainsaks ametlikuks usundiks.

Ambrosius takistas ariaanluse levikut ja hoolitses selle eest, et Nikaia usutunnistus võetaks üleüldiselt kasutusele. Ta kirjutas palju pühakirjakommentaare ja hümne.

Kõige tuntum püha Ambrosiuse õpilane on Augustinus, kelle ta ristis aastal 387.

Kirikuisa Ambrosius suri Suurel Reedel, 4. aprillil 397.

Nüüd aga meie hümninäite juurde. Originaaltekst on selline:

Veni, Redemptor gentium; Ostende partum virginis;

Miretur omne saeculum. Talis decet partus Deo.

Non ex virili semine, Sed mystico spiramine

Verbum Dei tactum est caro, Fructusque ventris floruit.

Alvus tumescit virginis. Claustrum pudoris permanet;

Vexilla virtutum micant, Versatur in templo Deus.

Procedit e thalamo suo, Pudoris aulo regia,

Geminae gigans substantiae Alacris ut currat viam.

Egressus eius a Patre, Regressus eius ad Patrem;

Excursus usque ad inferos Recursus ad sedem Dei.

Aequalis aeterno Patri, Carnis tropaeo accingere,

Infirma nostri corporis Virtute firmans perpeti.

Praesepe iam fulget tuum, Lumenque nox spirat novum,

Quad nulla nox interpolet Fideque iugi luceat.

Gloria tibi, Domine, Qui natus es de virgine,

Cum Patre et saneto Spiritu, In sempiterna saecula.

Vanem eestikeelne tõlge (Uus Lauluraamat) on niisugune:

Rahva Õnnistegija, Mao ärarõhuja,

Naise seeme, Neitsi poeg, Sulle laulvad kiitust kõik!

Imeviisil tõesti Tulid Sina ilmale,

Saadud Püha Vaimu väest, Mitte mehe tahtmisest.

Igavese järje pealt Oled Sina ülevalt

Armust maha astunud, Võiduteele hakanud.

Isast tuli Sinu tee, Pööras jälle Isale,

Enne põrguhauda, siis Üles taeva tema viis.

Kes Sa Isa sarnane Ning ka meie sugune,

Lihas ilmund võidumees: Võida liha meie sees!

Oh kuis hiilgab Sinu sõim! Kadund pimeduse võim!

Patuöö ei enam saa Meie usku rikkuda.

Kiitus olgu Isale, Kiitus Tema Pojale,

Kiitus Pühal Vaimul ka Ikka ilmalõpmata!

Uuem eestikeelne "tõlge" aga hoopis selline (Kiriku Laulu- ja Palveraamat 31):

Päästja on nüüd kingitud, neitsi Maarjast sündinud.

Jumal inimlapsena tulnud siia maailma.

Suur on ime taevane: Jeesus tuli kõigile!

Isa Sõna lihaks sai, Püha Vaim Ta meile tõi.

Astus alla armuga, murdis surma ahela,

rajas ristirahvale koju Isa juurde tee.

Jõuluvalgus taevane särab rõõmuks kõigile!

Patuöö ei enam saa usku, lootust riisuda.

Kiitus olgu Isale! Kiitus Tema Pojale!

Kiitus Püha Vaimule! Kiitus, au Kolmainule!

Ega ma arvagi, et tõlge peaks olema sõnasõnaline, aga võrreldes kahe eestikeelse teksti teoloogilist sisu ja vastavust originaalile ei jää üle muud kui ... järjekordselt imestada ...

Või mis siin ikka imestada!

Jõuluks koju

2010-11-28T20:42:00.002+02:00

Seoses advendiaja algusega meenus Chris Rea laul "Driving Home for Christmas" aastast 1988:

"Driving home for Christmas

It's gonna take some time

But I'll get there"

Kõrvale lihtsalt paar pühakirjatsitaati järelemõtlemiseks:

"Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna." (Lk9:58)

"Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu." (Jh 1:11)

"Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga." (Ilm 3:20)

"Ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu." (Mt 25:43)

Ainus päev

2010-11-26T20:24:00.003+02:00

Tänane pühakirjalugemine tekitab mitmeid küsimusi.

Kõige enam vast - ja mitte ainult minul - tolle 1000-aastase rahuriigi kohta.

Võib-olla aitavad seda mõista püha Peetruse sõnad: "Mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev. Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid Tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele." (2Pt 3:8-9)

Niisiis võiksime öelda, et Ilmutuseraamatus mainitud 1000 aasta asemel võib olla ka üksainus päev. See on päev, mis antakse meile igaühele isiklikult otsustamiseks, kas tahame olla nende hulgas, kes valitsevad kuningatena koos Kristusega, või ootab meid ees häving koos kuradi ja tema omadega. "Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!" (2Kr 6:2) Teatud mõttes toimub kohtumõistmine juba praegu: "Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad." (Jh 3:19)

Siit võib muidugi edasi mõelda ja öelda, et seni, kuni pole veel Lõpp, on aega pöörduda ka neil, kes on teinud vale valiku. Aga samamoodi on oht langeda neil, kes on valinud õigesti ... Eriti, kui "kuningaks" olemine hakkab liiga palju meeldima: "Juba te olete küllalt söönud, juba te olete rikkaks läinud, juba te valitsete ilma meieta kuningatena! Jah, kui te tõesti oleksite juba kuningad, siis oleksime ka meie koos teiega kuningad!" (1Kr 4:8)

Teine asi, mille üle mõtlema jäin, oli see: "Surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi." (Ilm 20:12)

Kas see pole vastuolus õpetusega üksnes usust ja armust õndsakssaamisega? Siinkohal meenuvad peapiiskop Kuno Pajula sõnad viimase kirikukogu istungi lõpupalvusel: "Patune ei saa mitte taevasse, vaid ta aidatakse taeva ukse juurde." Taevasse pääseb õigeks mõistetud ja õigeks tehtud patune: "Kes ütleb enese püsivat Temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu Tema on käinud." (1Jh 2:6)

Peapiiskop Pajula ütles veel ühe väga toreda lause: "Ega see tölner, kes templist õigeksmõistetuna ära läks, ei läinud otse taevasse. Ta läks oma koju."

Üks kirikuaasta on taas lõppemas. Ka täna on päev. See ainus Päev.

Nagu kaks silma

2010-11-18T11:16:00.011+02:00

Täna peetakse pühade Peetruse ja Pauluse basiilikate pühitsemispäeva.

Püha Peetruse basiilikat (või nagu teda eesti keeles enamasti nimetatakse: Püha Peetri katedraali) teavad paljud, ent püha Pauluse basiilika on ilmselt märksa vähem tuntud, kuigi seal asub suure Rahvaste Apostli haud.

Mõlemad kirikud rajas keiser Constantinus, ent aja jooksul on mõlemad saanud tugevasti kahjustada ning neid on korduvalt restaureeritud.

Püha Peetruse basiilika selle praegusel kujul - ehitatud Bramante ja Michelangelo plaanide järgi - pühitses Paavst Urbanus VIII 18. novembril 1626. aastal.

Püha Pauluse basiilika (Basilica Sancti Pauli extra muros) põles 1823. aastal ning taastati tervest maailmast kogutud annetuste abil. Selle pühitses 10. detsembril 1854. aastal paavst Pius IX.

Püha Leo Suur ütleb apostleid Peetrust ja Paulust mälestades muuhulgas: "Gratia Dei ... eos in corpore, cui caput est Christus, quasi geminum constituerit lumen oculorum." - "Jumala arm ... on nad seadnud ihusse, mille pea on Kristus, justkui kahekordse silmavalguse."

Mõtlesin seda lugedes, et silmad ei ole olulised mitte ainult selleks, et ümbritsevat tundma õppida (ja seda nautida), vaid ka selleks, et näha, mis suunas minna - kiriku kontekstis, et õiget teed näidata. Ja loomulikult ka selleks, millest kõneleb tänane Evangeelium: seni, kui hoiame oma silmad Jeesusel, võime olla julged ja püsime, ent niipea, kui pöörame oma pilgu Temalt eemale, oleme uppumas.

Pildil, mille tegin püha Pauluse basiilikas, kujutatakse Gl 2:9 nimetatud sündmust, mil Jeruusalemmas asuvad apostlid tunnustasid Pauluse apostliametit ning sirutasid talle ja Barnabasele selle märgiks oma parema käe.

Your own Personal Jesus?

2010-11-13T23:13:00.008+02:00

Sattusin lugema üht tõlkeartiklit, mis - kui sellest õigesti aru sain - julgustab kõnelema Jeesusega nagu semuga ning Jumalalt mitte paluma, vaid nõudma. Seda nimetatakse "uueks, personaalsemaks" palvetamise viisiks.

Esiteks tundub, et inimene, kes midagi taolist kirjutab, ei tea üldse, mis on palve. Palve ei ole mitte eeskätt millegi küsimine - veelgi vähem nõudmine - Jumalalt, vaid Tema ees avatud olemine. Palve on (usu) hingamine.

Teiseks aga unustatakse taolise "semutsemise" propageerimisega, et kuigi me oleme Jumala lapsed ning Jeesuse vennad ja õed - ja kuigi Ta nimetab meid isegi oma sõpradeks -, on Tema Jumala Poeg loomu poolest, meie aga üksnes armust. Mitte sellepärast, et oleksime seda väärt, vaid et Jumal meid (mingil ainult Temast endast oleneval ja tuleneval põhjusel) armastab ja on meile kinkinud midagi, mille väärilised me mitte kunagi ega mitte kuidagi ei ole ("Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde ...").

Artiklis tsiteeritakse Jeesuse sõnu jüngritele: "Teie olete mu sõbrad." (Jh 15:14), ent unustatakse (või "unustatakse") märkida, et see on ainult esimene pool lausest, mis jätkub nõnda: "... kui te teete, mida ma teid käsin." See tähendab, et Jeesuse sõbraks olemine ei tähenda siin mingit semutsemist, vaid pigem midagi taolist, nagu sõprus, millega austab oma kaaskondlasi kuningas.

Isiklikku palvet vajame kindlasti - aga see ei tohi kaasa tuua arusaama, nagu oleks Jumala Poeg mingisugune "your own Personal Jesus" - nagu too mardikas Mika Waltari romaanis "Sinuhe", keda nimitegelane igaks juhuks alati karbiga kaasas kandis.

Kommentaare pole vaja

2010-11-06T18:34:00.009+02:00

Mõned väljavõtted selle vanamemme omakäelisest eluloost, kelle täna matsin:

"... meil oli väga vilets elamine, nimelt suitsumaja. Oligi vist ainukene Vigala vallas.

[...]

Lõpetasin Peru 6-kl kooli 1940. a. Veel 3. kl viis isa mind kooli hobusega, hiljem aga pidin minema jalgsi või võttis naabri isa mind oma vankri või ree peale, kooli oli vist 6 km. Jõgi oli kevadeti, kui jää keskelt üles tõusis, kalda pool vee all. Vahest viis ema mind seljas veest läbi, ise oli põlvini märg, ega siis ei olnud ju kummikuid ega midagi. Pani mind kaldale maha, läks ise tagasi, vahetas kaldal kuivad sukad, et koju tagasi minna. Olin kooli internaadis, sinna tuli iga kuu tuua toidunorm. Siis võttis ema kaelkoogud, et oleks kergem vedada. Norm oli ju mitu kg leiba, piima ja kõiki toiduaineid, arvan, et 15-20 kg.

[...]

Palju tänu võlgnen oma ristiemale, kes oli ema noorepõlve naaber. Ta kutsus ema oma väiksesse kõrvalmajja elama. Lasi selle üles kohendada. Olime üliõnnelikud, sääl oli tuba ja köök, suitsu ei tulnud tuppa. Oleksime [nagu] ei tea kui suures lossis olnud.

[...]

Kui käisin leeris, võttis [ristiema] jalgratta ja sõitis Vigalast jalgrattal Pärnusse ja vahetas või vastu kuskilt minule leerikleidi riide. Ei olnud küll valge, aga ilus riie, samuti vahetas kuskilt ka kingad, pesu ja mantliriide, sain leeri minna. Ta kohtles mind nagu oma last, õpetas mind õigesti tööd tegema, süüa tegema ja isegi tantsima, oli väga hea minuga. Usun, et Jumal talle selle tasub.

[...]

Jumal on olnud kõigi minu elu episoodide juhatajaks ja aitajaks. On olnud elus palju asju, mis oleks võinud lõppeda väga halvasti. Usun seda täie tõsiduse ja arusaamaga, et ainult Jumal on see, kes kõike juhib.

[...]

Sain ka väga tubli ja tööka mehe, kuigi sama vaese nagu ma isegi. Meil ei olnud mitte midagi. Saime kuskilt väikese sõjaväevoodi ja mingite punktide eest ka halli ja kareda sõjaväeteki. Mul oli üks padi, tekk ja paar lina. Laua ja neli tooli tegi ta ise, materjali ka ei olnud, käis metsas, saagis tamme oksad ja kirve ja saega tegi need valmis. Ega polnud ju ka tööriistu Tema kodus võib-olla oleks midagi olnud, kuid see põletati 1941. a. maha komnoorte poolt, see asus Kirblas Kasari jõe ääres, kus terve küla peaaegu ära põletati.

[...]

Mäletan, et ostsime lapsele 1 klaasi piima iga päev.

[...]

Pärast hakkas natukene paranema, kui mehe ema kasvatas meile esimese sea ja saime jõuluks tappa.

[...]

Saime naabritelt kasutada lehma, kes tõi vasika. Lehma andsime tagasi ja vasikast kasvatasime omale lehma ja nii saime lõpuks jalad alla.

[...]

Mäletan päeva, kui pikutasime aias õunapuu all, kuis [mees] ütles, et olen kogu aeg unistanud, et võin olla oma aias õunapuu all ja nüüd ikka saan ka.

[...]

Kallid lapsed ja lapselapsed! Olge ikka ausad ja tublid inimesed, siis on teil kõik hästi. Pidage ikka meeles Jumala 10 käsku, kõik need on väga õiged ja juhatavad teid õigele teele.

[...]

Kõigil peab olema ühine kodu, kuhu kõik igatsevad ja tunnevad end kaitstuna, olgu lapsena või täiskasvanuna. Mäletan oma kodu, kuigi ta oli vilets, ikka kõige rohkem seda suitsutare, kus "tattnina" petrooliumlamp põles aknal, kui koolist pimedas tulin. Seda leitsakulist toasoojust, kui suits oli juba välja läinud. Ronisin redeliga ahju otsa kerise kõrvale, kus oli pandud vana kasukas, säält sai ikka sooja. Kerise kohal rippusid vahest seasingid, mida suitsetati. Olgu kodu kui vaene, aga olgu sääl üksmeel ja armastus.

[...]

Usun, et ilusamat elu ikka enam ei ole kui minul siin ilusas maailmas."

Tugev kui lõvi

2010-11-06T10:17:00.006+02:00

Kirik meenutab täna püha Leonhardi, kes on au sees eriti Prantsusmaal ja Saksamaal, iseäranis Baieris.

Leonhard sündis aasta 500 paiku Orleans'is aadliperekonnas, tema vanemad usaldasid ta frankide apostli püha Remigiuse hoole alla, kes ta ristis ning teda kasvatas ja õpetas.

Täisealisena pühitseti Leonhard diakoniks ning talle pakuti koguni piiskopiametit, kuid ta loobus sellest ja elas erakuna Limoges'i lähedal metsas. Ta õpetas ja ravis tema juurde tulevaid haigeid ning muid hädalisi ja abivajajaid, külastas regulaarselt vange ja tema eestkostel andis kuningas paljudele ka armu.

Pärast seda, kui tema eestpalve abil oli kuninganna sünnitanud poja, tahtis kuningas Leonhardi üle kullata, ent Leonhard palus vaid veidi metsamaad. Tema rajatud Noblat' kommuuni kohal asub praegu nelja ja poole tuhande elanikuga St. Léonard-de-Noblat' linnake. Sealsamas suri püha Leonhard arvatavasti aastal 559.

Püha Leonhardi mälestuspäeva Evangeeliumiks on Mt 13:44-46. Ta valis aadlielu, kulla ja hõbeda ning kuninga soosingu asemel tükikese metsamaad, millel nii sõnas kui teos kuulutada rõõmusõnumit ristilöödud ja ülestõusnud Õnnistegijast - Temast, kelle ligiolu on imelisem kui kõige suurem põllusse peidetud aare või kauneim pärl.

Meie igapäevane ime

2010-11-05T13:38:00.002+02:00

Tänasel matusel juhtus imeline asi.

Ei, surnu ei tõusnud üles.

Juhtus hoopis see, et haua kinniajamise ajal hakkasid matuselised täitsa ise laulma. Ja mitte "Kuldset kodukotust" ega "Mu isamaa, armas", vaid "Elu on võitlus tormisel teel", "Maa on nii kaunis" ja "Ma kummardan Sind, armuvägi".

Täitsa meie oma koguduse inimesed olid - aga et neil taolist julgust ja pealehakkamist on, seda pole ma varem kogenud. Ingerlaste puhul küll, jah, aga mitte eestlaste puhul.

Igal juhul väga armas oli.

Loomulik üleloomulik

2010-11-04T22:10:00.002+02:00

14. sajandil elanud teoloog, hingehoidja ja müstik Heinrich Seuse (ladinapäraselt Heinricus Suso) õpetab, kuidas ka kõige loomulikumad asjad võivad saada üleloomulikeks: nad tuleb tuua Jumala ette, nende eest tuleb Jumalat tänada ning nende kaudu ja nende abil Jumalat kiita, ning kuna Ta on nii loomulike kui üleloomulike, nii loomuse kui armu Issand, siis saabki kõik loomulik ühtlasi üleloomulikuks.

Ise

2010-11-03T16:28:00.003+02:00

Hollandi Uus Katekismus (1966) kirjeldab seda põrgu aspekti, mida teoloogid nimetavad "poena damni" (Jumalast lahutatuse - või jumalakaotuse - piin), väga mõtlemapanevalt:

"Inimene on lõplikult iseendasse lukustatud. Tal ei ole enam ühtki kontakti, ei Jumala ega teistega."

Päike ja tähtede seis

2010-10-30T07:50:00.002+02:00

Astronoomid võivad - NB! oma tarkuses - vaielda, aga sisuliselt on Saalomonil kindlasti õigus:

"Jah, tarkus on toredam kui päike ja on üle igast tähtede seisust. Valgusega võrreldes leitakse see olevat suurepärasem. Sest valgusele järgneb ju öö, aga tarkust ei võida kurjus." (Trk 7:29-30)

Troonid ja skeptrid

2010-10-28T15:15:00.003+02:00

Saalomoni Tarkuseraamat Vanas Testamendis on suurepärane nii sisuliselt ja kirjanduslikult kui ka oma vaimukuselt ning teravmeelsuselt. Just äsja loetust üks tsitaat:

"Kui nüüd teile, rahvaste valitsejad, meeldivad aujärjed ja valitsuskepid, siis austage tarkust, et saaksite igavesti valitseda!" (Trk 6:26)

His Face in the Book

2010-10-27T21:17:00.002+02:00

Pastor Paul Kummer kirjutab Facebookist:

I am not on Facebook yet. I'm sure I will be someday, but I'm holding out. I'm not against it. It's a great tool, but I'm not ready to be found and then have to "accept" or "ignore" people from my past or present. I don't want people getting mad at me if I don't have time to read about and respond to their latest purchase, problem or premonition. LOL I have enough drama daily from my own family and friends via that archaic form of communication called email.

[...]

God is not on Facebook either. Yet he knows everyone intimately. God's not into the latest technology. He is into individual connection: Your picture is on his refrigerator in heaven! He won't ignore you when you ask to be his friend. Because Jesus opened the way, He'll never "defriend" or block you. OMG loves you and ROTFL in joy over you! RU seeking His Face in the Book?

Uut palveellu!

2010-10-22T10:29:00.002+02:00

Erinevus rikastab. Tolerantses ja multikulti Euroopas on sobivaimaks palveks Ave Sharia.

Julge lamba praad on rasvane

2010-10-18T18:39:00.001+02:00

Mis juhtub,kui lambad läevad huntide sekka (vt Lk 10:3)? Võime kolm korda arvata - ja kaks viimast vastust on valed.

Aga minna tuleb, nii väljaspool kirikut kui kirikus. "Tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest." (2Tm 4:3-4)

Ärge usaldage tadžikke

2010-10-16T22:51:00.001+02:00

Sattusin IMDB-st lugema vahvat kommentaari filmile "XX sajandi piraadid":

The Pirates of the XX Century is a romantic action-adventure thriller, which explores eternal themes of naval folklore: kung-fu and male bonding. According to many film critics of the time, it was the first but sadly not the last attempt of Soviet movie makers to convincingly portray complex philosophical dilemmas associated with kicking other human beings into the facial and reproductive areas. It does however manage to rate far above similarly themed American masterpieces, such as Rambo, Delta Force and Home Alone. The plot of the film focuses on a Soviet merchant marine vessel, which is attempting for the purposes of world peace to transport a cargo of narcotics into the Motherland. It is implied that the drugs are to be used by the Soviet government for noble and humane causes, such as perhaps to keep dissident scientists in prison "clinics" on their best behavior. However complications soon arise. This happens to the great surprise of Soviet viewers, who were fully expecting the vessel to complete its journey safely and uneventfully and end the film with a rousing speech at the local Party committee in the port of their destination. It is not to be so. The vessel is attacked by capitalist bandits who appear to have skills in forbidden and inhumane "karate" fighting and have facial features similar to those of the natives of Tajikistan. The Soviet audience is left to guess about what these "pirates" goals might be. They may or may not have something to do with the narcotics. This, however, becomes completely secondary when the vessel's radioman is dispatched by means of an axe, providing for a full-year's worth of arguments among Soviet schoolchildren on whether the actor was actually killed in that scene. (Red liquid was clearly visible in the shot, covering the unfortunate radio specialist's face.) The conflict of two completely different social systems and schools of judo follows. For some, completely unexplained, reason this happens near an island whose entire population consists solely of photogenic women of vaguely Uzbek appearance. As the suspiciously Tajik-looking "pirates" seize the vessel, a series of talks between them and the crew commences, though the purposes of this lengthy exchange are never quite clear. Apparently, the Soviet captain is trying to either appeal to the "pirates" better nature or to blackmail them with something. The Uzbek women, meanwhile, tell the crew the sad story of their occupation and enslavement by the "pirates". The crew listens in between short and purposeless skirmishes with the enemy, as more high kicks and grunts are displayed to the overwhelmed viewers. Eventually, perhaps growing tired of the strange script, the Soviet captain tries to escape, leaving the vessel and its precious cargo in the capitalist hands. This does not end successfully however as the "pirates" chase the crew's lifeboat down. Seeing that all the possible options have been exhausted, the captain decides on the last desperate measure: he orders a curly-haired engineer named Seryozha to take off his shirt and beat everyone up. Which Seryozha, right after chastely kissing a bespectacled female accountant on the cheek, duly does, utilizing the best of the Soviet SAMBO combat technique. Unsurprisingly, it also involves a fair amount of kicking. As all the "pirates" are lying around dying of shame, the film concludes with a happy ending. Except for the Uzbek women, whose fate remains a mystery. The moral however is quite clear: do not trust the evil Tajiks.

Kaks K-d kolmest

2010-10-14T09:27:00.005+02:00

12. oktoobri telesaates "Vabariigi kodanikud" kõneldi tolerantsusest ning kampaaniast "Erinevus rikastab". Kampaania korraldajaid esindas SA Eesti Inimõiguste Keskus juhataja Marianne Meiorg, kes jättis paraku üsna kahvatu mulje.

Ainus teema, mis näis teda tõeliselt innustavat (paraku kestis see vaid paar sekundit) oli küsimus rahvuslike köökide autentsusest. Ning mingil määral elavdas teda ka võimalus meenutada oma häid kogemusi islamiusulistest naabritega tema õpingute ajal Inglismaal.

Nii et kaks K-d kolmest - Kirche-Küche-Kinder - olid justkui olemas (tõsi, mööndusega, et mõtleme Kinder asemel Kodu). Paradoks rikastab?

Tiivad

2010-10-06T13:18:00.003+02:00

P. Josemaría Escrivá võrdleb voorusi tiibadega: "Tõepoolest, tiivad - isegi nende majesteetlike lindude omad, kes tõusevad kõrgele pilvedesse - kaaluvad midagi, nad on rasked; aga ilma nendeta ei suudaks nad lennata."

Kas on olemas lindu, kes kaebab selle üle, et tal on tiivad ...

Preester

2010-10-05T22:13:00.004+02:00

"You know how they put down little reflectors of red glass at the corner of the road where there is a cross-roads, or where some sharp turn makes it dangerous; and as your car comes up at night, the light of the headlamps is caught by these and reflected back? Well, the priest ought to think of himself as one little piece of red glass; the moment when he consecrates, when he offers sacrifice, is the moment in which the prayer of the universal Church is caught up and reflected in him. Only for a moment; then he goes back to being a dull, ordinary piece of glass again." (Ronald Knox, The Mass in Slow Motion, 103)

Vaba

2010-10-05T20:50:00.002+02:00

Viimasel ajal on kuulda paljude vabamüürlaste ja nendega seotud isikute pahandamist seoses ühe Meie Kirikus ilmunud artikliga.

Soovitaks VABAmüürlastel mõtiskleda järgmiste mõistete üle:

SüdametunnistuseVABAdus

MõtteVABAdus

SõnaVABAdus

AjakirjandusVABAdus

Jõudu, VABAd müürlased - ärge unustage, et ainult Kristus ja Temas ilmunud jumalik tõde teeb teid tõeliselt VABAks.

Meie tahe

2010-09-29T21:40:00.003+03:00

"Laatsarus, tule välja!" Surnu tuli välja. (Jh 11:43-44)

Huvitav, kas Jeesus arvestas ka Laatsaruse tahtega? Ja mis oleks juhtunud, kui Laatsarus ei oleks tahtnud hauast välja tulla?

Meiega meie vaimuliku ja kõlbelise surma olukorras on tihtipeale nii ...

Kristlik kampaania?

2010-09-27T08:46:00.004+03:00

"Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?"

"Aga kui sinu töökaaslaseks on moslem?"

Väga olulised küsimused.

Pühakiri annab tegevusjuhised.

Esimese küsimuse puhul nt Mt 18:15-18. Teise puhul nt Mt 28:18-20.

Küllap leidub vastuseid ka teistele küsimustele.

Aga meie elu?

2010-09-25T14:05:00.006+03:00

Lugesin ühest p. Josemaría Escrivá de Balagueri jutlusest tema kirjeldust selle kohta, kuidas ta Burgose katedraali torni ronides ja sealt alla vaadates avastas, et enamus selle mitusada aastat ehitatud katedraali ilust ja detailidest ei ole altpoolt üldsegi nähtav: see on vaadeldav ainult ülevalt. See tähendab, et kõik need meistritööd on valminud üksnes Jumalale mõeldes.

Aga meie elu?

Dominica XVII post Pentecosten Lk 7:11-17

2010-09-19T22:08:00.002+03:00

Kreeka ajaloolase Herodotose sõnul vastas Lydia kuningas Kroisos (Kröösus) teda lahingus võitnud Pärsia kuningale Kyros (Koores) Suure küsimusele, miks ta alustas lootusetut sõda pärslaste vastu, et teda kihutas selleks üks kreeklaste jumal. Kroisos ütles: “Sest mitte keegi ei ole nii meeletu, et valib omal tahtel sõja rahu asemel, sest rahu ajal matavad pojad oma isasid, ent sõjas matavad isad oma poegi. Kuid ma oletan, et jumalikele jõududele oli meelepärane, et need asjad tuleksid meie peale.”

Kui loeme tänast Evangeeliumi, siis näeme, et mitte ainult sõja ajal ei mata vanemad oma lapsi, vaid paraku ka rahu ajal - või peame küsima, kas see, mida me peame rahuajaks, on ikka tegelikult rahu?

Olen näinud, kuidas isad ja emad matavad oma lapsi - nii väikseid kui juba täiskasvanuid. Mul ei lähe meelest pilt umbes 80-aastasest emast oma 50-aastase poja puusärgi kõrval: kuidas ta kohendas tema lina ja toppis seda nagu ilmselt viiskümmend aastat tagasi oma poja hälli või väikse voodikese kõrval seistes ...

Tegelikult ei ole praegu rahuaeg - ainult meil ei ole võitlemist mitte liha ega verega, vaid “vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega”. Nendega, keda Lydia kuningas Kroisos samastas “ühe kreeka jumalaga”.

Pühakiri ütleb, et Jumal ei taha surma. See tähendab, et surm tuleb kuskilt mujalt.

Pühakiri õpetab, et inimene elab Jumala armust ja Tema ligiolust - see tähendab, et surma põhjuseks on inimese lahutatus Jumalast ja vastuhakk Jumalale.

Kirik õpetab, et kõik inimesed kannavad endas päris- või päruspattu, mis seisnebki Jumalast lahutatuse seisundis ning meie püüdes oma elu ise määrata ja juhtida. See ISE siinkohal toob aga endaga kaasa kõik patu kurvad tagajärjed.

Selleks, et inimene võiks patust ja selle tagajärgedest pääseda, vajab ta Jumala abi, Jumala puudutust, mis jõuab temani täpselt nagu Naini surnud noormeheni Jeesuse Kristuse kaudu.

Jumal on läkitanud oma Poja meid puudutama ja kõnetama, meile ütlema, et me ärkaksime üles, nii nagu ütleb ka püha Paulus oma Kirjas efeslastele: “Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!”

Jumal puudutab ja kutsub meid oma Püha Vaimu kaudu, Ta on rajanud oma Kiriku ning andnud talle kõik vahendid meie aitamiseks, üles äratamiseks, pääseteele juhtimiseks.

Jumal tahab, et me elaksime. Tõeline elu on aga võimalik vaid koos Temaga. See tähendab, et me peaksime elama pidevalt Tema ligiolu teadvustades ning ennast Tema kätte andes. Me peaksime iga päev seisma Jumala ette ja ütlema Talle: “Siin ma olen ... tee minuga, mida Sa tahad!”

Ka elu koos Jumalaga võib vahel tunduda vägagi sarnasena surmale, ent nagu ütleb püha Paulus, ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimistki tulevase kirkuse kõrval, mida Jumal meile ilmutab. See ei tähenda, et me peaksime üritama Jumalaga kuidagi kaubelda või ainult omakasupüüdest Tema tahte järgi elada püüdma - peam meeles, et niipea, kui meid valitseb MINA ISE, oleme surnud ... ja alles siis, kui Jumal meid MEIST ENESTEST vabastab, võime elada tõeliselt.

Koolis, ma käisin koolis ...

2010-09-06T10:02:00.006+02:00

Mõtlesin, et panen lisaks Pärnu Postimehes ilmunule siia kogu oma vastuse mind küsitlenud ajakirjanikule:

1. Mis koolis käisite ja mis aastatel?

Kuigi olen sündinud Pärnus, õppisin Tartus, algusest peale ühes ja samas koolis. Tegemist oli toonase Tartu 3. Keskkooliga, praeguse Tartu Raatuse Gümnaasiumiga.

2. Millised on parimad mälestused koolist ja mida ei tahaks üldse meenutada? Mõni meeldejäänud seik?

Pean tunnistama, et koolisüsteemist ja tollasest ajast (1976-1987) mõeldes meenub mulle eeskätt negatiivne, kuna kool oli väga ideoloogiline asutus ja paraku ei sobinud sealne ideoloogia minu arusaamadega. Minu lõpuiseloomustusse summeeris klassijuhataja umbes sellise lausega: "Ennul on väljakujunenud põhimõtted, mis ei vasta nõukogude ühiskonna eetilistele tõekspidamistele." - võite ise arvata, mis mulle öeldi, kui taolise iseloomustusega ülikooli sisseastumiskomisjoni ette läksin. Või teine näide: kui kirjutasin kooli lõpukirjandis sõna "Jumal" suure algustähega, siis nõuti minult, et "parandaksin" algustähe väikseks. Kuna ma ei olnud sellega nõus, alandati kirjandihinnet.

Samas on positiivseid mälestusi seoses inimestega: nii kaasõpilastega, kelle hulgas oli mul ka mitmeid senini väga häid sõpru (iseäranis need, kellega koos bändi tegime, aga ka teised), samuti õpetajatega, kelle seas oli neid, kes - nagu olen hiljem aru saanud, tihtipeale oma ametikohaga riskides - üritasid meid kõigest hoolimata nö vastuvoolu ujuma õpetada.

Kui järele mõtlema hakata, siis tundub, et kõige eredamaks kujuks oli matemaatikaõpetaja Ülo Kaio, kes oli ühelt poolt tuntud (ja isegi kardetud) oma karmuse tõttu, teisalt aga suurepärane pedagoog, kes suutis õpilasi motiveerida mitte niivõrd halva hinde kartuse, kuivõrd heade hinnete saamise võimalusega. Eriti oodatud olid tema puhul diafilmide vaatamine ja - nii kummaline, kui see ka ei tundu - poliitilised diskussioonid.

Diafilmide vaatamine tähendas seda, et õpetaja Kaiol oli terve hulk filmirulle (ma ei tea, kui palju lehelugejaid veel mäletab selliseid asju nagu diafilmid), millel olid koolilastele sobivate lugudena esitatud huvitavad matemaatilised ülesanded. Taolistes tundides oli võimalik saada iga õige vastuse eest hinne viis, loomulikult sai selle kõige esimesena õigesti vastanu - samal ajal aga ei pandud kellelegi valede vastuste eest halbu hindeid. Usun, et tänu taolisele metoodikale oli meil keskmisest suurem huvi matemaatika vastu ja sellest tulenevalt ka võib-olla tavapärasest veidi paremad teadmised ja arusaamine tollest õppeainest.

Poliitiliste diskussioonidega oli aga lugu nii, et meile tundus toona, et kui suudame provotseerida õpetaja meiega poliitilistel teemadel vaidlema, siis on see hea võimalus üks matemaatikatund veidi vabamas õhkkonnas mööda saata, tagantjärgi aga olen aru saanud, et pigem provotseeris õpetaja meid ise ja nõukogude võimu kaitsjat mängides aitas meil tegelikult meie endi vaateid analüüsida ning üha paremini põhjendama õppida.

Ma ei tea, mis põhjusel, aga millepärast lahkus too matemaatikaõpetaja ühel hetkel koolist väga äkiliselt - võib-olla ei olnud kellelegi vastuvõetav tema õpetusmetoodika, võib-olla aga olid pinnuks silmas needsamad poliitilised vestlused.

Teine suurepärane õpetaja oli Vadim Mitroškin, kes lõpetas 1984. aastal Tartu Ülikooli ja õpetas meile vene keelt ning kirjandust. Kui varem oli mulle vene keele õppimine täiesti vastuvõetamatu, siis tema tulekuga muutus kõik. Tänu temale avanes meie ees imeline pilt vene kirjandusest ning saime aimu ka sellest, millega tegelevad teisitimõtlejad Venemaal.

3. Mis oli lemmikõppeaineks? Milliseid kooliteadmisi on hilisemas elus kõige rohkem vaja läinud ja mida üldse mitte?

Lemmikõppeaineiks olid tõenäoliselt geograafia (välja arvatud majandus- ja poliitiline geograafia) ning viimastel kooliaastatel vene keel ja kirjandus. Samuti saksa keel (tegemist oli saksa keele süvaõppega kooliga). Üldiselt oli minu kõige suuremaks huviks küll ajalugu, kuid seda mitte koolis, vaid kodus, sõprade ringis ja vanade raamatute seltsis (koolipäevikus kasutasin tunniplaani üles märkides ajalootundide kohta sõna "Uduajamine").

Kõigest hoolimata olen siiski seisukohal, et enam-vähem kõik õppeained - või vähemalt õppimise protsess iseenesest - on tulnud kasuks ka hilisemat elu silmas pidades. Tõsi, olemata oleks võinud olla esimestes klassides õhutatud sõjahüsteeria ja lastes nn tsiviilkaitsetundide kaudu tekitatud hirm tuumasõja ees, mis tihtipeale ei lasknud rahulikult magada või väljas mängida. Mäletan, kuidas olin kord üksi uisutamas käies hirmul, et ma ei saagi õigel ajal teada ega varju pugeda, kui sõda peaks algama.

4. Mis on tänapäeva koolis Teie hinnangul kõige rohkem muutunud ja mis vajaks muutmist?

Sellele küsimusele ei oska ma kahjuks vastata, kuna mu enda kokkupuuted kooliga on viimasel ajal olnud väga põgusad. Tõsi, mu lapsed käivad koolis, ent nende kaudu ei saa ma siiski päris täpset pilti koolielust. Olen kuulnud, et viimasel ajal on koolis raskusi distsipliiniga, aga ma arvan, et see kajastab lihtsalt kogu meie ühiskonnas valitsevat austusepuudust oma kaasinimeste suhtes. Samuti olen - õpetajate juttudest (mu oma õde on kooliõpetaja) - aru saanud, et õppetulemustes kajastuv õpilaste laiskus ja vastutustundetus aetakse tihtipeale õpetajate süüks, arvestamata seda, et mu meelest saavad tänapäeva Eesti koolis seal valitseva töökoormuse tõttu töötada ainult väga pühendunud õpetajad.

Mu oma nüüd juba õige mitme aasta tagune kogemus kooliõpetajana näitas mulle ühe mu meelest suurema probleemina seda, et meie kool õpetab andma etteantud küsimustele "õigeid" vastuseid, ent ei soosi loovat mõtlemist ega iseseisvat otsimist. Kui see tõdemus vastab tõele ka laiemalt, mitte ainult minu kogetu puhul, siis siin on küll tegemist olukorraga, mille muutmiseks tuleb kindlasti midagi ette võtta.

Ärka üles!

2010-09-02T08:03:00.003+02:00

Ilmselt möödunud esmaspäeval ETV-s näidatud dokumentaalfilmi mõjul nägin täna öösel unes seda, et 58. armee on okupeerinud Eesti, sealhulgas Pärnu. Unenägu oli arenenud parajasti niikaugele, et suur osa Pärnu rahvast tuli kokku ning lauluga ühiselt tankide vastu minnes hüüti: "Lükkame nad merre!", kui Mirje mind raputas ja ütles: "Ärka üles!"

Muidugi oli see "ärka üles" mõeldud täiesti sõnasõnalisena. Mind aga jäi see kummalise tundena saatma ning nüüd olengi küsimuse ees, kas see käib pigem selle kohta, et nägin unes 58. armeed Eestit okupeerimas või selle kohta, et arvasime suutvat okupandid (taas kord) "merre lükata".

Noorpoliitik

2010-07-14T10:24:00.001+03:00

Joosep Felixil (kes saab nädala pärast kaheaastaseks) on viimasel ajal hea vastus, kui tema käest pärast mõnd pahandust küsitakse, mida ta teeb:

"Asju ajan!"

Liturgia Horarumi kujunemislugu

2010-06-01T00:01:00.000+03:00

Päris hea ülevaade Liturgia Horarumi kujunemisloost.

Kes on Kreeka vanem vend?

2010-05-20T23:30:00.003+03:00

Viimasel ajal on Eesti ajakirjanike ja poliitikute suust kuulda kurtmist, et võib juhtuda, et samal ajal, kui laristajaid (Kreeka) aidatakse ja toetakse, võivad säästjad (Eesti) oma tubliduse eest vaata et karistada saada.

Seda juttu kuuldes meenus mulle Jeesuse tähendamissõna isast ja tema kahest pojast. Noorem vend raiskas oma osa isa pärandusest, aga sellest hoolimata võttis isa ta jälle vastu, kui ta kahetses ja tagasi pöördus. Teine vend aga vihastas selle peale ja ütles: "Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!" (Lk 15:29-30)

Tuleb välja, et Eesti on Kreeka vanem vend ...

Lapse vägi

2010-05-07T23:20:00.004+03:00

Vaatasin üle tüki aja televiisorit: vene film, melodraama, süžeelt suht banaalne, aga teostus ehkvenelikult emotsionaalne ja võimas.

Perekond: naine, mees, kaks last. Mees ja naine on teineteisest võõrdunud, naine leiab noorema armastuse ja teeb viimaks otsuse oma mees maha jätta. Mees mõistab seda, ent sureb samal õhtul infarkti tõttu. Lapsed ei suuda oma emale andestada - ema lahkub. Aasta pärast sünnib tütrel tütar ja lapsed tulevad ema juurde, et temaga leppida. Nemad on talle juba ammu andestanud, aga ema ei suuda andestada neile. Alles siis, kui ta on vaadanud silma oma vastsündinud tütretütrele, saab ta endast võitu. Selle koha peal film lõpebki, viimaseks kaadriks vastsündinud lapse ingellik nägu. Kõik see sünnib jõulude ajal.

Rekollektsioon Märjamaal

2010-04-19T14:15:00.004+02:00

Laupäeval, 17. aprillil toimus Märjamaal rekollektsioon, mille teemaks oli igapäevaelu kristlasena. Kahjuks esimest ettekannet salvestada ei õnnestunud, kolm ülejäänut on aga (paraku üsna kehva kvaliteediga) kuulatavad siin:

II ettekanne

III ettekanne

IV ettekanne

Sest ta oli alasti

2010-04-09T14:15:00.002+02:00

Mõtisklesin tänase Evangeeliumi (Jh 21:1-14) üle ja pähe tulid seosed paari teise kirjakohaga. Esmalt Peetruse esimese imelise kalapüügiga (Lk 5:1-11) - moodsad usuteadlased ütlevad muidugi, et need mõlemad lood kirjeldavad tegelikult üht ja sedasama sündmust, aga mina nii ei arva - ja teiseks pattulanguse looga (1Ms 3).

Esimene imeline kalapüük toimus siis, kui Jeesus kutsus Siimon Peetruse oma jüngrite hulka. Taibates, kellega Tal on tegemist - või vähemalt aimates -, "langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!"" (Lk 5:8)

Nüüd, pärast Jeesuse ülestõusmist - aga see tähendab, et ka pärast Tema surma ja Tema salgamist Peetruse poolt -, kogeb Peetrus ehk midagi sarnast, ainult väljendab seda teisiti: "Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve." (Jh 21:7)

Enamasti arvatakse, et Peetrus hüppas järve selleks, et teistest jüngritest - kes tulid paadiga ja pidid rasket noota järele vedama - kiiremini Issanda juurde jõuda. Aga kui loeme edasi, siis näeme, et ta ei läinud enne neid Jeesuse juurde, vaid alles siis, kui kõik olid kohale jõudnud ja Jeesus neid kutsus.

Nii et võib-olla ta hüppas järve sellepärast, et ... sellesama pärast, mis oli teda kord varem pannud hüüdma: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!"

Eks kõla see tegelikult just sedamoodi: ta võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Eriti, kui tuua siia kõrvale pattulangenud Aadama vastus teda otsivale ja kutsuvale Jumalale: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära." (1Ms 3:10)

Üks ja tuhat

2010-04-09T06:44:00.003+02:00

Saksakeelses missaraamatus, mida igal hommikul loen, öeldakse tänast esimest pühakirjalugemist (Ap 4:1-12) sisse juhatades muuhulgas:

"Die Wahrheit ist nur eine; die Lüge hat tausend Gesichter, kein Wunder, dass sie für viele Menschen interessanter ist."

"Tõde on vaid üks; valel on tuhat nägu, mõni ime, et ta on paljude inimeste jaoks huvitavam."

Kristus on üles tõusnud!

2010-04-05T13:10:00.002+02:00

See on päev,

mille Issand on teinud:

ilutsegem ja rõõmutsegem

temast.

Sabbatum Sanctum

2010-04-03T23:17:00.004+02:00

Kristus on saanud

meie eest

sõnakuulelikuks surmani,

pealegi ristisurmani,

sellepärast ongi Jumal

Tema ülendanud kõrgele

ja andnud Temale nime,

mis on üle kõigi nimede.

Feria VI in Passione et Morte Domini

2010-04-02T09:12:00.002+02:00

Kristus on saanud

meie eest

sõnakuulelikuks surmani,

pealegi ristisurmani.

Feria V in Cena Domini

2010-04-01T11:44:00.003+02:00

Kristus on saanud

meie eest

sõnakuulelikuks surmani.

Usuvabadus

2010-03-28T18:10:00.003+02:00

Üks koguduseliige rääkis, et ta ei saa kahjuks Suurel Reedel kirikusse tulla, kuna tööandja otsustas, et jaanuaris külmaga ärajäänud tööpäevade kompenseerimiseks peavad inimesed Suurel Reedel tööle tulema.

Ära ei jäänud need tööpäevad toona mitte töötajate külmakartlikkuse tõttu, vaid sellepärast, et firma ei suutnud oma ruume soojaks kütta.

Dominica in Palmis

2010-03-27T21:51:00.002+02:00

Mõtelge iseenestes sedasama,

mida Kristuses Jeesuses:

kes, olles Jumala kuju,
ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
vaid loobus iseenese olust,
võttes orja kuju,
saades inimese sarnaseks;
ja Ta leiti välimuselt inimesena.
Ta alandas iseennast,
saades kuulekaks surmani,
pealegi ristisurmani.
Seepärast on Jumal tõstnud
Ta kõrgemaks kõrgest
ja annetanud Talle selle nime,
mis on üle iga nime,
et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv
nii taevas kui maa peal kui maa all,
ja et iga keel tunnistaks:
Jeesus Kristus on Issand -
Jumala Isa kirkuseks.

Templi uuendamine

2010-03-23T14:58:00.003+02:00

"Siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad." (Jh 10:22)

Püha Augustinus väidab, et kreeka sõna enkainia, mis tähendab uuendamist või (sisse-) pühitsemist, kasutatakse ka näiteks uude rüüsse rõivastumise puhul:

"Si quis nova tunica induatur, encaeniare dicitur." - "Kui keegi paneb selga uue tuunika, öeldakse, et ta pühitsetakse (uuendatakse)."

Kuskilt mujalt ma selle kohta kinnitust ei leidnud ja Augustinus ise kirjutab "Pihtimustes", et ta vihkas kreeka keelt (I, XIII), ent kui tal on õigus, siis võib sellesse kirjakohta süvenedes leida väga huvitavaid paralleele nii Kristuse enda elu, kannatuste ja ülestõusmisega (kiiruga tulevad meelde kirjakohad nagu Jh 2:19-22; Mk 15:38; Ilm 21:22)), kui ka sellega, mida nii evangeeliumid kui epistlid kõnelevad meist kui Jumala templist (vrd Jh 4:23-24 või 1Kr 3:16-17; 1Kr 6:19; Gl 3:26-27).

Templi uuendamise päevad - küllap meil on nii mõndagi, mille üle järele mõelda, ka päris isiklikult.

Tõde tõest, mida ei ole

2010-03-23T14:08:00.003+02:00

Jaan Lahe kirjutab "Eesti Kirikus":

"Luterliku arusaama järgi ei ole olemas ka ilmeksimatuid kirikukogusid ja ilmeksimatut paavsti, kes ütleks, kuidas pühakirja peab õigesti mõistma. Seepärast on igal teoloogil ja kristlasel vabadus ja kohustus ise pühakirja uurida ja otsustada, mis on õige."

"Kirik jääb kirikuks ka siis, kui ta loobub vanaaegsest maailmapildist ja iganenud soorollidest, sest taolised asjad ei ole lihtsalt kirikule olemuslikud."

Kui ma nüüd nõustuksin esimese väitega, siis kuidas on teisega - ja kogu selle tõsikindlusega, mida Jaan Lahe arvamusavaldus endas kannab?

Tahes-tahtmata meenub p. Aquino Thomase lause:

"Praeterea, veritatem esse est per se notum: quia qui negat veritatem esse, concedit veritatem esse: si enim veritas non est, verum est veritatem non esse. Si autem est aliquid verum, oportet quod veritas sit."

"Edasi, tõe olemasolu on iseenesest selge: sest kes eitab tõe olemasolu, möönab tõe olemasolu. Sest kui tõesti tõde ei ole, on tõde, et tõde ei ole. Kui aga miski on tõde, siis peab tõde olemas olema."

Niisiis, kui ei ole ühtegi autoriteeti selle hindamiseks, kuidas pühakirja õigesti mõista, siis kuidas saab Jaan Lahe väita, mis on kirikule olemuslik ja mis mitte ning milline osa Piiblist on Jumala Sõna ja milline mitte?

Viseerija Jeesus?

2010-03-12T19:37:00.003+02:00

Tänane Evangeelium (Mk 12:28-34) pani mind mõtlema selle üle, kui sageli me üritame Jeesust ja Piiblit kasutada oma arvamuste ja mõtete kinnituseks.

Just nii, nagu too kirjatundja, kes oli kuulnud, kuidas Jeesus oli saduserid - s.t tema vastaspartei mehed - paika pannud, arvas, et kui Jeesus ei ole ka päris oma mees, siis võib-olla saab Temast siiski tuge saduseride vastu.

Nii oligi. Kirjatundja kinnitab Jeesuse õpetussõnu - aga lisab neile võidukalt enda omad: "Hästi, Õpetaja, Sa ütlesid tõtt, et Tema (s.t Issand) on Ainus ja ei ole teist peale Tema; ja armastada Teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid." (Mk 12:32-33)

Jeesus ei olnud ohvritest midagi rääkinud. Aga Ta oli vaielnud saduseridega, kes kujutasid endast suurel määral preesterkonna esindajaid või vähemalt preesterkonnale väga lähedal seisvat rühmitust. Kirjatundja hoidis tõenäoliselt variseride poole - või oli ise variser - ja nüüd oli tal võimalik Jeesuse kaasabil näidata, et õigus on neil, mitte saduseridel.

Jeesus ei lase end ära kasutada. Ta suhtus kirjatundjasse heatahtlikult, et ei öelnud talle siiski rohkem kui: "Sa ei ole kaugel Jumala riigist!" Sa ei ole kaugel ... aga päris sees ka veel mitte!

Kas meie otsime Jumala riiki ja Tema õigust - või oma õigust? Kas meid huvitab see, mida Jeesusel on meile öelda, või tahame Temalt ainult kinnitust omaenda mõtetele ja arvamistele?

Kas tahame olla Jumala riigi lähedal või Jumala riigis? Ja võib-olla kõige olulisem küsimus: kas meid huvitab vaid teooria või ka praktika?

Leerimaterjale

2010-03-09T12:27:00.001+02:00

Panin koguduse veebilehele mõningad leerimaterjalid.

Aja jooksul tuleb ehk lisa.

Liiga kitsi

2010-03-08T18:56:00.003+02:00

Püha Augustinus ütleb Mt 5:23-24 kommenteerides:

"Te quaerit Deus magis, quam munus tuum." - "Jumal otsib (nõuab, soovib) sind enam kui sinu andi."

Mulle tundub, et olen Jumala suhtes tihtipeale liiga kitsi nii ühe kui teise osas.

Madis või Juudas?

2010-02-24T12:51:00.006+02:00

Olen täna mõelnud selle peale, kui oluline koht on Eesti ajaloos madisepäevadel.

Sügisene madisepäev - püha apostel ja evangelist Matteuse püha - seondub madisepäeva lahinguga, mille me aastal 1217 kaotasime.

Kevadine (või kevadtalvine) madisepäev - püha apostel Mattiase püha - on aga päev, mil me võitsime. Kuigi võit oli tookord veel peaaegu silmaga nähtamatu, sest ees seisis okupatsioon ja Vabadussõda. Ja ikkagi oli (juba peaaegu) kevad ... On nüüdki, ehkki seda on tohutute lumevallide taga ja all raske märgata ja uskuda ...

Ega apostlitel, kes Mattiase enda keskele valisid, olnud väliselt kuigi rohkem lootust kui eesti rahval 1918. aasta veebruaris. Aga nad uskusid ja võitsid.

Hoiatav on tänase päeva puhul muidugi see, et lisaks Mattiasele meenutatakse meile ka Juudast, äraandjat. Kardetavasti on nad mõlemad, nii Madis kui Juudas, ka meie igaühe sees. Tänasel Iseseisvuspühal on paslik küsida: kumb jääb peale?

Lihtne ja elav usk

2010-02-20T17:41:00.004+02:00

Tõlkisin lõigukese eesti päritolu prantsuse preestri Ignace Lepa (Vello Salo artikkel temast) päevaraamatust:

Mõned päevad eemal viibiv kogudusepeester palus mul teda hädavajaduse korral asendada. Mind kutsuti peagi ühe surija juurde, paigakesse, mis oli kolme või nelja kilomeetri kaugusel preestrimajast. Kohaliku kombe kohaselt panin ma koorisärgi ja stoola ülle, võtsin tsibooriumi ja asusin teele. Ees läks üks noor talumees, kes kandis laternat ja helistas kellukest. Vihma sadas ojadena. Sellegipoolest tulid kõikide meie teel asuvate talude elanikud oma majadest välja ja laskusid porisele pinnale põlvili, et kummardada euharistlikku Issandat. Oli midagi suurepärast ja haaravat nende esivanematelt pärinevas vagaduses. Preester tajus sügavalt, et ta tõi neile Jumala.

Kui ma surija, vana, 75-aastase naise juurde pärale jõudsin, oletasin ma, et ta kardab surra ja et minu ülesanne on teda „moraalselt kosutada“. Ma katsusin teda veenda, et tema haigus ei ole tõenäoliselt liiga raske, et tal on lootust mõne nädala jooksul taas jalule tõusta. Minu suureks hämmastuseks vastas vana naine mulle: „Auväärne, miks tahate minu rõõmu kahandada? Ma olen küllalt vana, juba pikka aega haige ... Ma olen palju tööd teinud ja kannatanud ... Kui ma mõtlen, et ma olen juba selsamal ööl Jeesuse, pühima Neitsi, oma vanemate ja laste juures, kes on läinud minu eel ... milline õnn!“ Ja ta jutustas mulle taevast mitte kui oma igatsetud eesmärgist, vaid nagu tunneks ta seda niisama hästi kui oma talumaja õue. Samamoodi nagu tema naabrid, ei teadnud see talunaine peaaegu midagi teoloogiast. Tema religioon oli seisnenud pigem selles, et samal ajal, kui ta pesi nõusid või lüpsis lehma, palvetas ta vähem või rohkem hajevil olles roosipärga või süütas püha Neitsi või püha Antoniuse kuju ees küünlaid.

Pisarad silmas läksin ma ära, puudutatud selle surija usu sügavusest ja puhtusest. Kui vähe tähendavad meie, intellektuaalide, debatid võrreldes lihtsa ja elava usuga!

12. august 1943

Elu ime

2010-02-16T16:46:00.002+02:00

Saksa teoloog Konstantin Gutberlet (1837-1928) kirjutab teoses "Gott und die Schöpfung":

"Wenn besonders bei den höheren Tieren und beim Menschen die Organisation äusserst kunstreich sich darstellt, der menschlichen Forschung und Weisheit unzählige unlösbare Rätsel aufgibt, so ist die einfache Struktur der niedrigsten, einfachsten Organismen insofern noch wundervoller, als hier die kleinste Zelle Wunder des Lebens in sich birgt."

"Kui eriti kõrgemate loomade ja inimese puhul avaldub [nende bioloogiline] ehitus äärmiselt kunstipäraselt, pakkudes inimlikule uurimisele ja tarkusele loendamatuid lahendamatuid mõistatusi, siis on madalaimate, lihtsaimate organismide lihtne struktuur sedavõrd veelgi imelisem, et siin varjab väiksem rakk endas elu imet."

Polegi varem niipidi selle asja peale mõelnud.

Maurus

2010-02-04T10:51:00.005+02:00

Üks täna meenutatavatest pühakutest on piiskop Hrabanus (Rabanus) Maurus (780-856), kes on meile kõige enam tuntud hümni "Veni Creator Spiritus" loojana.

Lähemalt saab tema ja mõnede ta teoste kohta lugeda siit.

Üks tsitaat ka:

"Kes tahab küündida tarkuse tipuni, peab jõudma armastuse tipule. Sest mitte keegi ei ole täiuslik teadmises, kui ta ei ole täiuslik armastuses."

Originaal ja peegelpilt

2010-01-25T14:02:00.005+02:00

Saksa kirjanik Reinhold Schneider (1903-1958) kirjutab:

"Das ganze Grauen der Welt ist nur ein Abbild des Grauens in unserem Herzen."

Seda võib tõlkida mitut moodi, sest sõnal Grauen vist ei olegi päris ühest eestikeelset vastet - see on kas kohutavus või koledus või hirmutavus või ähvardavus või ka pimedus või hämarus.

Aga ütleme siis:

"Kogu maailma koledus on ainult meie südames oleva koleduse peegeldus."

Jesaja 24

2010-01-17T17:42:00.003+02:00

Eile viidatud paralleeltekst andis mulle tänaseks jutluseteema - muidugi seoses Haiti maavärisemisega. Kui lugeda terve Jesaja raamatu 24. peatükk, siis on see äsjasele katastroofile mõeldes äärmiselt mõjuv.

Ma ei ole nõus nendega, kes peavad Haiti maavärisemist ja teisi taolisi õnnetusi otseselt Jumala kätetööks ja karistuseks. Ent ma ei ole nõus ka nendega, kelle arvates taoliste õnnetuste puhul ei tohiks selliseid pühakirjakohti lugeda - justkui oleks tegemist kannatanute osatamisega.

Tegemist on meie elu ja maailma reaalsusega. Piibel ei ole nagu II maailmasõja lõpuaastate rindeteated saksa raadios, kus, nagu mu vanavanemad meenutasid, ei kõneldud kunagi taganemisest, vaid üksnes vägede ümbergrupeerumisest ning rindejoone õgvendamisest. Või nagu nõukogudeaegne propaganda. Piibel on realistlik ja kõnetab inimesi keset meie elu tegelikkust - ka keset katastroofe, õnnetusi ja hävingut.

Kõnetab millega? "Mis on sul minuga asja, naine?" (Jh 2:4) Need Jeesuse sõnad ei näita Teda esimesel pilgul kuigi heas valguses. Aga kui paneme need sõnad Tema tegude ja inimeste üldise suhtumise valgusse, siis näeme, et Ta ei ütle mitte, et Temal ei ole inimestega midagi pistmist, vaid et inimesed elavad enamasti nii, nagu neil ei oleks Temaga asja, nagu Teda ei olekski.

Ja sellest hoolimata aitab ja õnnistab Ta inimesi. Sest just Jumala õnnistuse märk on vein (vrd 1Ms 14:18-19; Ps 4:8; Ps 104:14-15) - ja veinipuudus märk Jumala õnnistuse puudumisest (vrd Js 24:7.9.11).

Kusjuures enamasti aitab ja õnnistab Jumal inimesi nii, et inimesed ise seda ei teagi (vrd Mt 5:45) - nagu Kaana pulmas, kus ei pulmavanem, peigmees ega keegi külalistest peale Jeesuse Ema ja jüngrite ei teadnud, mida Ta oli teinud. Ei teadnud, millisest häbist ja õnnetusest (sest mõelda, milline märk oleks sellele abielule eluks ajaks külge jäänud) Jumal neid hoidis.

Kui palju on seda, millest meie ei tea - kõiki neid õnnetusi ja kannatusi, millest Jumal on meid hoidnud? Kui palju on head, millega Jumal on meid õnnistanud, aga mida me tähelegi ei pane?

Hea, kui oskame Jumala poole hüüda vähemalt siis, kui meil on valus ja raske - loodetavasti mitte Teda süüdistades, vaid Tema armu ja õnnistuse peale lootes.

Huvitav paralleeltekst

2010-01-16T23:54:00.003+02:00

Ilmumisaja II pühapäeva Evangeeliumile Jh 2:1-11 on huvitav paralleeltekst, mida vähemalt meie piibliväljaannetes märgitud ei ole, Js 24:11: "Tänavail karjutakse veini järele, kõik rõõm kaob, maa lust lahkub." Muidugi tuleb lugeda terve peatükk, et saada aru, millest jutt - ja siis mõtiskleda paralleelide üle mitte ainult Kaana pulmas, vaid kogu Jeesuse loos juhtunuga.

Ma tahan, ole puhas!

2010-01-14T13:51:00.002+02:00

"Jeesuse juurde tuli pidalitõbine, palus Teda ja põlvili heites ütles Talle: "Kui Sa tahad, siis Sa võid mu puhtaks teha!"" (Mk 1:40)

Eestikeelne tõlge ei too piisava selgusega esile situatsiooni dramaatilisust. Proovime teisiti:

"Ja Tema juurde tuleb pidalitõbine, Teda [tungivalt] anudes ja Tema ette põlvili langedes ning öeldes: "Kui Sa tahad, siis Sa suudad mu puhtaks teha!""

(Muide, see, et viimases eestikeelses tõlkes on enamus ajavorme mugandatud ühtlaseks lihtminevikuks, on suur viga, sest seeläbi kaotab tekst suure osa oma ilmekusest.)

Pidalitõbine tuleb ja viskub Jeesuse ette ning mitte lihtsalt ei palu Temalt midagi, vaid hüüab Tema poole, kõnetab Teda tungivalt otse südamesse, anub Teda, olles ära tundnud, et Jeesus võib ja suudab teda aidata, kui Ta vaid tahab. Põhiküsimus ei ole mitte Jeesuse väes või võimes teha imet, pidalitõbist aidata, vaid selles, kas Ta tahab. Võib-olla on siin peidus koguni teatud etteheide.

Nii sageli on see ka meie küsimus: kas Jumal hoolib? Kas Ta kuuleb ja näeb? Kas Ta teab, kuidas meil tõeliselt läheb? Kas Ta on valmis meid aitama?

"Ja Jeesusel hakkas temast hale, ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: "Ma tahan, saa puhtaks!"" (Mk 1:42)

või:

"Jeesus aga, seesmiselt [kaastundest] liigutatuna, puudutas teda oma kätt välja sirutades ja ütles talle: "Ma tahan, ole puhas!""

Pidalitõbine hüüdis oma palve otse Jeesuse südamesse ja see liigutas Jeesuse südant. Tema südameliigutus pani Ta tegutsema, mitte ainult kätt pidalitõbise poole või tema üle tõstma, vaid kätt välja sirutades pidalitõbist puudutama - see on oluline! -, ning Tema tahte läbi on pidalitõbine korraga puhas. Puhtaks, terveks saamine ei ole siin mitte protsess (nii, et Jeesus ütleb, et Ta tahab, et pidalitõbine saaks puhtaks, ja siis toimub puhastumine, tervenemine), vaid see sünnib Tema sõna ja puudutuse läbi, samal hetkel, see on üksainus sündmus.

Nii on Jumal olnud südamest liigutatud inimkonna häda ja hukkaminemist vaadates - ning seda nähes ja meid aidata tahtes sirutanud välja "oma oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet" (Js 52:10).

Pidalitõbise puhtaks teinud, keelas Jeesus tal sellest kellelegi rääkida. Endine pidalitõbine paraku ei kuulanud sõna, vaid läks ja kuulutas toimunust kõikjal (Mk 1:44-45). Kuidas ta olekski saanud jätta seda tegemata ...

Aga meie? Kui sageli jätame rääkimata sellest, mida Jumal on oma Pojas meie heaks teinud? Jätame selle rääkimata inimestele, kes vajavad Jumala päästet samamoodi nagu meiegi.

Kuidas suhtuksime haigesse, kes on leidnud oma haigusele ravi, aga varjab seda kiivalt teiste eest, kellel on samasugune häda?

Kristuse ilmumise püha

2010-01-05T20:00:00.003+02:00

Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse. (1Tm 3:16)

Kristuse sündimise püha

2009-12-25T10:42:00.005+02:00

Õnnistatud Kristuse sündimise püha kõikidele!

Eile oli mul võimalus pidada jõuluõhtu jumalateenistused Pärnus ja Audrus. Esimesele nimetatuist jagus rahvast kirikutäis, Audrus oli paraku kirikulisi vaid kolmveerand kiriku jagu - aga külm oli muidugi ka.

Eliisabeti kiriku jõuluõhtu jumalateenistusel laulis meie tütarlastekoor Elise, Audrus osales väga tublilt ja hästi sobivate lauludega kohalik segakoor. Suur tänu!

Jõuluöö missa oli aga minu arvates lausa imeline. Kaasa teenis segakoor Endla, kes laulis väga kaunilt nii ühislaule kui liturgiliste osadena Missa de Angelist, lisaks veel üks rahvalaul ja armulaua jagamise ajal täiesti taevalik "Hardunult Sind austan" naishääle ja oreliga. Pean tunnistama, et nii "päris" jõuluöö missat ei olegi ma kogenud pärast 1993. aasta Jõelähtme oma. Tõeline, kogu südamest tulev tänu ja kiitus Jumalale - ja Tema kõrval missal teeninud muusikutele ning loomulikult kõigile kirikulistele.

Nüüd aga: Kristuse sündimise püha missale!

In Vigilia Nativitatis Domini

2009-12-24T10:38:00.004+02:00

Hodie scietis, quia veniet Dominus: Et mane videbitis gloriam eius.

Mõtisklus jõulunädalaks

2009-12-22T11:53:00.001+02:00

Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. (Tt 2:14)

Kolm päeva enne Kristuse sündimise püha kutsub "maag ja selgeltnägija" Hannes Vanaküla Delfi internetiportaalile saadetud kirjas kõiki loobuma kristlusest. Ta kirjutab muuhulgas: "Me saame vastutada ainult oma tegude eest. Peame teadvustama, et me ei saa heastada teiste tegusid. Meie ei saa vastutada nälgivate Aafrika laste eest, meie ei ole neid teinud. Me ei saa vastutada holokausti eest. Meie ei ole juute tapnud. Me vastutame oma laste ja oma eksimuste eest. Enne kui me midagi heastama hakkame, peame mõistma, mida oleme valesti teinud. Kui me lihtsalt toidame Aafrika lapsi, ei lahenda me tegelikku probleemi, vaid kurname ära iseennast ja jätame nälga oma lapsed. Saame neid aidata vaid siis, kui sealsed vanemad tahavad meilt õppida eluga paremini toime tulema, tahavad saada uusi teadmisi. Lõpetuseks: kui tahame selles kriisis ellu jääda, peame endast välja juurima kristliku mõtlemise."

Tuleb tunnistada, et vaatamata sellele, et muus osas sisaldab kiri rohkesti eksiarvamusi, on autor siinkohal tabanud täpselt naelapead. Kristliku usu ja eluviisi oluliseks osaks, lausa nurgakiviks on mõtteviis, mis ei luba meil kannatustest ja kannatavatest inimestest mööda jalutada põhjendusega, et see kõik ei puutu meisse, kuna meie ei ole neid kannatusi põhjustanud. Kristluse ja kristlase jaoks on iseloomulik see, et nähes vajadust ja võimalust aidata, tõttab ta appi, küsimata tasu ega isegi seda, kas miski puutub isiklikult temasse või ei. Vanaküla hinnangul on taoliselt mõtlevad inimesed ajupestud lüpsilehmad.

Vaadeldes jõuludega seonduvaid pühakirjasündmusi võime tänada Jumalat, et on inimesi, kes ei hooli sellest, milliste alandavate nimetustega neid keegi sildistab, ning imetleda armastust, mis päikesekiirtena suudab aeg-ajalt kõigest hoolimata tungida läbi meie mõranenud maailma tuima ükskõiksusekooriku.

Näeme vaga Siimeoni, kes ei suuda surra enne, kui on kohanud ja hoidnud oma kätel Õnnistegijat – mitte iseenda, vaid kõigi teiste, nii oma rahva kui võõraste pärast. Tema hing ei anna rahu enne, kui ta teab, et inimkonnale on sündinud Päästja. Teda tänapäeva tuues ning Hannes Vanaküla kirjutatuga kõrvutades võiksime öelda, et ta ei suuda surra enne, kui teab, et Aafrika lapsed ei jää igavesti nälgima ning holokaust ei kordu enam kunagi.

Näeme lesena vanaks jäänud Hannat, kes on oma elu pühendanud palvele ja kes mitte ei nuta taga seda, mida kõike ta on kaotanud, vaid kuulutab rõõmuga sellest, mis on ees – kuulutab seda kõigile, sest ta ei ole võimeline jätma oma rõõmu enesele, ta ei saa teisiti kui seda jagada.

Näeme hommikumaa tarkasid, kes ei kohku tagasi pikast reisist teadmata kuhu – ega põlga ära viia kalleid kingitusi loomalaudas sündinule. Kingitusi, mis ühelt poolt viitavad sündinu jumalikkusele ja kuninglikkusele, teisalt aga on äärmiselt praktilised ning kuluvad kindlasti ära peagi järgnenud põgenemisel võõrale maale.

Näeme karme karjaseid, kellest ööpimeduse ning lõkketule mõjul saavad filosoofid (kas pole imelik, et just ööpimeduses ja lõkke ümber – kaks asja, mis inimesed tihedalt üksteise ligi suruvad – kogeme tihtipeale kõige selgemalt oma üksildust?) ning hetk hiljem inglikuulutuse läbi õhinast vallatud poisikesed, keda täidab rõõmuga teade sellest, et üks laps on sündinud. Sündinud rasketes oludes ja vajab seepärast ehk abi? Ehk vajavad Tema vanemadki julgustust? Ja karjased lähevad ning jutustavad kõigest, mis neile räägitud.

Näeme kihlatud abielumeest, kes mõistab, et tema naine ei kuulugi talle – et nii temal endal kui ta abikaasal on täita üks teine ülesanne. Ülesanne, mis nõuab enesesalgamist mitmeski mõttes. Ta on ustav, ta on taustal, ta on lausa varjul – aga ta on kogu aeg olemas. Küünikute jaoks on ta parim näide "ajupestud lüpsilehmast" ...

Näeme Neitsit, kes võtab Jumala käest vastu sellegi, mida ta ei mõista. Kes jagab kogu armu, mis talle osaks saab, terve maailmaga. Nii väikeses kui suures. Kuuldes, et ta sugulane on samuti lapseootel, ruttab Maarja talle appi ja jääb tema kõrvale seniks, kuni laps on sündinud. Ning tema ise, leidmata kohta inimeste seas, toob ilmale kõikide inimeste Õnnistegija.

Üle kõige näeme Jumalat, kes ei vaata meist mööda, kes ei ütle, et inimesed on ise oma probleemid põhjustanud ning lahendagu neid nüüd samuti ise, vaid kes tuleb ja saab üheks meie hulgast. Kes loobub kõigest, mis Talle kuulub (Fl 2:6-7), võtab enda peale selle, mis kuulub meile (vrd Js 53:4-5; Gl 3:13), ning annab meile kogu oma armu rikkuse (Ef 2:7).

Püha Faustyna Kowalska kirjeldab üht oma kõnelust Issandaga nõnda: ""Oo mu Jeesus, tänuks Sinu paljude armuandide eest ohverdan ma Sulle oma hinge ja ihu, oma mõistuse, oma tahte ja kõik oma südameliigutused. Tõotustega olen end täielikult Sinule andnud; mul ei ole enam midagi, mida ma veel võiksin Sulle kinkida." Jeesus ütles mulle seepeale: "Mu tütar, sa ei ole mulle kinkinud midagi, mis on tõeliselt sinu oma." Ma läksin iseendasse ja tajusin, et ma armastan Jumalat kogu oma hingejõuga. Ma ei suutnud näha midagi, mida ma ei oleks andnud Issandale. Nii ma küsisin: "Jeesus, ütle mulle, mis see on, ja ma annan selle Sulle kohe kogu oma südame täiusega." Jeesus ütles leebelt: "Tütar, kingi mulle oma viletsus, sest see on eranditult sinu oma."" Meie viletsuse on Jumal võtnud ja enda omaks teinud, et meie saaksime rikkaks Tema vaesusest (2Kr 8:9).

Kui juurime endast välja kristliku mõtlemise, mis jääb siis veel järgi peale vaesuse ja viletsuse? Kui Jumal mõtleks vaid iseenesele, siis ... jah, siis meid ei olekski.

Miks elas Eliisabet mägedes?

2009-12-17T15:17:00.004+02:00

"Ent tõustes neil päevil läks Maarja rutuga mägedesse Juuda linna." (Lk 1:39)

Eestikeelsed tõlked ütlevad üksmeelselt, et "Maarja asus neil päevil teele", ja sellest, et nad ütlevad just nii, on natuke kahju, kuna originaalis seisab selle lause alguses sõna anistemi, mis tähendab "[üles] tõusma" - sama sõna, mida tarvitatakse näiteks halvatute puhul, kelle Jeesus terveks tegi ja kes seepeale püsti tõusid, või tölner Matteuse puhul, kes Jeesuse kutse peale tõusis ja Talle järgnes. Või Jeesuse enda kohta, kui Ta tõusis üles surnuist.

Ladina keelde on see tõlgitud sõnaga exsurgo, mida on muuhulgas võimalik mõista ka pealehakkamise või isegi teeleasumisena (võib-olla on eestikeelsed tõlked lähtunud sellest), aga mille esmaseks tähenduseks on siiski samuti "tõusma", kusjuures seda sõna tarvitatakse ka inimhinge ülendamise ja kõrgemale moraalsele või vaimsele tasemele tõusmise kohta.

Igatahes on püha Ambrosius pidanud seda sõnakest Lk 1:39 alguses väga oluliseks, sest, tema sõnul, mida muud oleks Maarja saanudki pärast Jumala Poja oma ihusse vastuvõtmist, Jumala endaga "täitumist", teha kui "kõrgustesse rutata": "Quo enim iam Deo plena, nisi ad superiora cum festinatione contenderet?"

Küllap see annab vastuse ka pealkirjas esitatud küsimusele.

Elu pärast sündi

2009-12-15T22:08:00.003+02:00

Leidsin ja tõlkisin saksa keelest sellise jutukese:

"Ütle, kas sa usud elu pärast sündi?" küsib üks kaksik teiselt.

"Jaa, igal juhul! Siin sees me kasvame ja saame jõudu selleks, mis tuleb väljas," vastab teine.

"See on küll rumal jutt," arvab esimene. "Ei saa olla mingit elu pärast sündi – ütle palun, kuidas see peaks välja nägema?"

"Ma ka ei tea seda nii täpselt Aga kindlasti on see palju valgem kui siin. Ja võib-olla me jookseme ringi ning sööme suuga."

"Sellist mõttetust ei ole ma küll kunagi varem kuulnud! Sööme suuga? Milline hullumeelne mõte. On ju olemas nabanöör, mis meid toidab. Ja kuidas sa kavatsed ringi joosta? Nabanöör on selleks ju liiga lühike."

"Ikkagi, see on kindlasti võimalik, kõik on siis lihtsalt natuke teistmoodi."

"Sa sonid! Mitte keegi ei ole ju kunagi pärast sündi tagasi tulnud. Sünniga on elul lõpp – punkt!"

"Ma tunnistan ju, et keegi ei tea õieti, milline elu pärast sündi välja näeb. Aga ma tean, et me näeme siis oma ema ja ta hoolitseb meie eest."

"Ema?! Sa ei usu ometi emasse! Kus ta siis on?"

"Noh, siin – igalpool meie ümber. Me elame temas ja temast. Ilma temata ei saaks meid üldse olemaski olla!"

"Jama, mina ei ole küll mingit ema märganud, järelikult ei saa teda olemas olla."

"Siiski, vahetevahel, kui me oleme hästi tasa, siis võid sa kuulda teda laulmas. Või tunda, kuidas ta meie maailma paitab ..."

Benton ja fännid

2009-12-13T18:37:00.003+02:00

Juba mitu aastat on meil väga hea koostöö Dave Bentoniga, kes erinevalt paljudest eesti artistidest saab suurepäraselt aru, mis on kirik ja kuidas siin tuleb käituda. Muuhulgas ka sellest, et kirikus kontserti anda soovides tuleb arvestada kiriku põhitegevusega. Nii ei ole meil kunagi olnud mingeid probleeme õhtuse missaga tema kontserdi eel.

Küll aga tuleb paraku tunnistada, et tema publik ei ole sugugi sama haritud, mõistev ega viisakas - täna sain selle kohta järjekordse kinnituse.

Samas: eks ole see üks taolistest kordadest, kui kirikusse ja missale satub väga palju inimesi, kes muidu ei tule mitte kunagi - milline võimalus evangeeliumi kuulutamiseks! Loodetavasti suutsin seda kasutada.

Ja ometi, armsad fännid, näidake kirikusse tulles üles elementaarsetki austust ja arusaamist - kasvõi lugupidamisest omaenda esivanemate vastu, kes on selle hoone kord ehitanud.

Veider kalender

2009-12-13T00:18:00.003+02:00

Leidsin ühe 1821. aastal ilmunud saksakeelse raamatu, kus on ära trükitud väga veider kalender. Veider just päevade arvu poolest kuudes:

Jaanuar - 31

Veebruar - 28

Märts - 31

Aprill - 31

Mai - 31

Juuni - 31

Juuli - 32

August - 30

September - 30

Oktoober - 31

November - 30

Detsember - 31

Kas keegi oskab selgitada, mis süsteem see võiks olla?

Tunnistaja, mitte usurpaator

2009-12-12T16:28:00.003+02:00

Püha paavst Gregorius Suur (+604) arutleb väga teravmeelselt Ristija Johannese tunnistuse üle, mille too annab teda küsitlema tulnud preestritele ja leviitidele: "Mina ei ole Kristus (Messias)!" (Jh 1:20)

Gregoriuse sõnul on siin tähelepanuväärne see alandlikkus, millega Johannes suudab vastu seista tegelikult kiusatusele näidata ennast kellegi või millegi suurema ja rohkemana, kui ta tegelikult on - kiusatus, mis on tõenäoliselt üsnagi tuttav suurele osale meie hulgast.

Aga huvitav on järeldus, mille püha Gregorius teeb: andes au tõele ja tunnistades, et ta ei ole Kristus, sai Johannes teatud viisil justnimelt selleks, millest ta oma alandlikkuses loobus: temast sai Kristuse tunnistaja ning Tema Ihu liige: "Eius membrum fieret, cuius sibi nomen fallaciter non usurparet." - "Ta sai Tema liikmeks, kelle nime ta pettusega ei usurpeerinud."

Prokuröride hirm

2009-12-11T08:24:00.004+02:00

Täna meenutatakse püha Damasus I-t (305-384), kes oli aastaid Rooma piiskopi Liberiuse diakon, viibides ariaanide võimutsemise ajal koos temaga ka pagenduses. Pärast Liberiuse surma valiti Damasus 366. aastal paavstiks.

Vast üheks olulisemaks tänapäevalgi tuntavaks tema poolt sisseviidud tavaks on see, et tunnipalves lauldakse psalme vastastikku kahe koori poolt ning iga psalmi lõpul öeldakse või lauldakse "Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule jne".

Kõige huvitavam on ehk aga see, et ta seadis sisse korra, mille kohaselt neid, kes on oma kaasinimesi milleski teadlikult alusetult süüdistanud, tuleb karistada just selle karistusega, mis nende poolt esitatud süüdistuse eest on ette nähtud. Tõeline prokuröride hirm?

Kiri Jõuluvanale

2009-12-09T10:58:00.005+02:00

Täna käisid kirikus lasteaialapsed (homme tulevad järgmised). Kasvataja luges ette ühe lapse kirja Jõuluvanale:

"Kallis Jõuluvana! Kuidas Sul läheb? Minul läheb päris hästi!"

Niisugune oligi. Ei mingeid kinginõudmisi. Küll Jõuluvanal võib hea meel olla, kui ta selle kirja kätte saab: keegi tunneb huvi ka tema enda, mitte ainult tema kingikoti vastu.

Aga Jõuluvana kohta on üks päris hea video siin: The Real St. Nick: Leader, Legend or Lie.

El Elohim vs elilim

2009-12-07T23:27:00.004+02:00

Kirikuisa Athanasius õpetab: "Polytheismus atheismum esse dicimus." - "Me ütleme polüteismi olevat ateismi."

See on huvitav, sest tavaliselt me ju ei pea polüteiste ateistideks. Kuigi sedasama väidab ka püha Paulus, kui ta ütleb endistest paganatest (polüteistidest) efeslastele: "[Varem] teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas." (Ef 2:12) Kreeka keeles seisab seal: "Elpida me ehontes kai atheoi en to kosmo."

Kuidas siis nii? Seesama Paulus annab vastuse kirjas korintlastele: "Jah, kui olekski nõndanimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nõnda nagu inimeste meelest on jumalaid palju ja isandaid palju, siis meie jaoks on ometi ainult üks Jumal, Isa." (1Kr 8:5-6) Kuna on olemas üksainus Jumal - ja saabki olla ainult üks Jumal -, siis need, kes teenivad "paljusid jumalaid" on ilma Jumalata mitte ainult seetõttu, et nad ei tunne tõelist Jumalat, vaid ka seetõttu, et nende teenitavaid jumalaid ei ole tegelikult olemas. Nad on tühised, nad "ei ole midagi", nagu seisab ka näiteks prohvet Jesaja raamatus (Js 41:24). Muide, heebrea keeles kasutatav sõna ebajumala kohta - elil, mitmuses elilim - tähendabki tühine, olematu. Vastandina tõelise Jumala kohta kasutatavale väljendile El Elohim, mis tähendab vägevat, tõelist Jumalat.

Inglid uksel

2009-12-04T22:48:00.003+02:00

Mis saab siis, kui need kaks piiblikohta kõrvuti panna:

"Ja Ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed." (1Ms 3:24)

"Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab." (Lk 15:10)

Tuleb välja, et need inglid või keerubid seal Eedeni teel ei valvagi (enam) mitte selleks, et tulijaid tagasi tõrjuda, vaid et neid oodata ja rõõmuga vastu võtta. Isa Stanislaus tuleb meelde: "Mu uks on alati lahti, sest keegi võib tulla!"

Tõelise Isa, kõigi isade Isa uks on kindlasti lahti, sest "templi vahevaip on lõhki käristatud" (Lk 23:45) ja Isa ootab (Lk 15:20).

40 + igavik

2009-11-26T08:51:00.003+02:00

"Ego sum, quod hic fuit; quod hic est, ego ero." - "Mina olen, mis see oli; mis see on, saan mina olema."

Nii ütles õpetatud ning tõenäoliselt oma eluga üsna hästi toime tulnud kanoonik Silvester Gozzolini (1177-1267) kellegi auväärse inimese puusärgi juures ja otsustas loobuda kõigest ning otsida üksinduses Jumalat ja Tema täiust.

Kui palju on tühist, millega täidame oma elu ... ent lootust on! Silvester oli oma pöördumise hetkel 50-aastane - 40 aastat siin maailmas ja terve igavik oli veel ees.

Tühjad? pingid

2009-11-24T11:02:00.003+02:00

Harri Haamer olla kord pidanud jutluse tühjadele pinkidele. Üsna arusaamatu tegu minu arvates, sest kuigi ma leian, et tühjas kirikus missa pidamine, s.t palvetamine ning Jumala Sõnast ja Altarisakramendist osasaamine ei ole sugugi vähem väärtuslik kui seesama täis kirikus (vrd Mt 18:12-13), siis selles, kas kirikupinkidele jutlusest eriti kasu on, kipun ma küll tõsiselt kahtlema.

Aga möödunud pühapäeval sain Audru kirikus kogemuse, et tühjad kirikupingid ise võivad pidada vägeva jutluse - koos külma kirikuhoone endaga.

Nimelt oli jumalateenistusel tavapärased 6-10 inimest - rohkem ei ole ma Audru kirikus kunagi näinud (ehk jõuluõhtul õnnestub) - ja kõik istusid evangeeliumipoolel (altari eest vaadatuna vasakul). Kui lugesin pühapäeva algussalme ja jõudsin kohani: "Tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti." (Ps 39:6), siis langes mu pilk mu vasakul käel olevale kirikupoolele ja ma nägin seal tõepoolest ainult tühja õhku - ning küsisin endalt mõttes, kas tõepoolest näebki Jumal meie - ja minu - peale vaadates täpselt sedasama ...

Muide, külm kirik aitas kaasa niipalju, et iga sõna ütlemisel tuli suust teadagi auru - mis hajus sedamaid. Vaatasin seda ja nägin, kui kõnekas oli seegi võrdpilt meie, inimeste, elu ja olemuse kohta. Jah, just sellised me olemegi ...

Teist korda kõnetasid tühjad pingid mind siis, kui jutlustasin - jutluse aluseks pühapäeva Evangeelium Mt 25:31-46. Mõtisklesin selle üle, kui palju siis õieti võiks olla neid, kes kuulevad Kuningate Kuningalt sõnu: "Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!" Ilmselt samapalju, kui oli neid seal kiriku epistlipoole pinkides ... Sest kes meist võiks kinnitada, et ta on alati teinud kõik, mis on olnud tema võimuses, et oma ligimesi teenida ... Mina küll mitte.

Kui lohutavad on seepärast Jeesuse sõnad: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub Teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu." (Jh 5:24)

Seitseteist

2009-11-16T15:53:00.002+02:00

Mingi laul oli kunagi pealkirjaga "Seitseteist" - aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, kuigi ka mulle meenub noorusaegadest just see vanus: lõpetasin siis keskkooli ja astusin ülikooli ...

Hoopis kõnekam "seitseteist" on kirjas homme traditsioonilises pühakutekalendris meenutatava Neokaisarea piiskopi Gregorios Thaumaturgose (eluaastad 213-270) eluloos:

"Qui migraturus e vita, cum quaesisset, quot in civitate Neocaesariensi reliqui essent infideles, responsumque esset tantum esse septemdecim; Deo gratias agens, Totidem, inquit, erant fideles, cum coepi episcopatum." - "Kui ta oli elust lahkumas, küsis ta, kui palju on Neokaisarea linnas veel uskmatuid. Neid olla veel seitseteist, oli vastus. Jumalale tänu, vastas ta, just sama palju oli usklikke, kui asusin piiskopiametisse."

Ega ma täpselt tea, kui palju usklikke oli Pärnus, kui siin ametisse asusin - aga kardan, et neid on tunduvalt vähem kui uskmatuid siis, kui mu päevad kord lõpule jõuavad.

Viigipuu

2009-11-08T15:25:00.005+02:00

Tänu ühele lõigule pühalt Ambrosiuselt avastasin, et väga huvitava tulemuse annab, kui panna kõrvuti kaks piiblikohta: Mk 11:13-14.20 ja Lk 19:1-10.

Esimesena nimetatud kohas on juttu viljatust viigipuust, mille Jeesus neab. Teine kõneleb - kujundlikult öeldes - viljakast viigipuust, mis kannab head vilja.

Heaks viljaks, meeleparandusele kohaseks viljaks (Lk 3:8; vrd Ap 26:20) on Sakkeus, kes tuleb viigipuu otsast alla ja parandab meelt.

Muide, ärgem laskem end eksitada viimases eestikeelses tõlkes olevast sõnast "mooruspuu" (Lk 19:4) - originaalis on tegemist sükomooriga, mis ongi mooruslaste sugukonda kuuluv viigipuu.

Nii et viigipuude otsast võib leida nii mõndagi - vähemalt siis, kui otsijaks on Jeesus.

Nojah, ja siis on muidugi veel viigilehed ... ning kui inimesel ei ole ennast katta millegi muu kui nendega 1Ms 3:7), siis ongi taas tegemist looga viljatust viigipuust ("kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud" - Mk 11:13)

Poliitikast

2009-11-08T13:45:00.003+02:00

"Pärnus on see lootusetu!" - nii arvavad Pärnu Kuninga tänava põhikooli teise klassi laste sõnul poliitikast nende isad.

Pidalitõbi ja suudlused

2009-11-07T08:36:00.004+02:00

Lugesin eile ühelt "gripivastaselt" plakatilt, et nakkuse vältimiseks on oluline hoiduda muuhulgas kallistamisest ja suudlemisest.

Omapäraseks kontrastiks sellele on üks sissekanne Rooma Martyrologiumis homse päeva kohta:

"Item Romæ sancti Deúsdedit Papæ Primi, qui tanti mériti fuit, ut leprósum ósculo a lepra sanáverit."

"Samuti Roomas püha paavst Deusdedit I, kelle armastusteod olid nii suured, et ta ravis pidalitõbise suudlusega pidalitõvest."

Kole ilus

2009-11-06T10:19:00.006+02:00

Kui lugesin tänast Evangeeliumi (Lk 16:1-8), siis tuli mulle meelde kunagine ütlemine, et prantsuse autod on nii koledad, et nad tunduvad lausa ilusad.

Umbes selline tunne võis haarata rikast meest, kui ta vaatas oma petisest mõisavalitseja tegevust: ta on oma isanda vara ära raisanud ja siis, kui on tulnud aeg vastust anda, kasutab ta veel viimast võimalust, et enda positsiooni kuritarvitades oma tulevikku kindlustada.

"Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat ..." Mitte selle eest, mida ta oli teinud, vaid - küllap jõuetult kaht kätt kokku lüües või taeva poole tõstes - selle eest, et ta on nii (saatanlikult) leidlik.

Mida meil on sellelt mõisavalitsejalt õppida? Nii positiivset kui negatiivset:

Positiivne:

1. Ta mõistab, et on tulnud aeg aru anda.

2. Ta võtab midagi ette.

Negatiivne:

1. Ta ei kahetse tehtud kurja.

2. Ta üritab oma tulevikku kindlustada ülekohtule veelgi ülekohut lisades.

Meie tulevik ja meie igavik on Jumala käes. Meil tuleb aru anda - aga meie pääsemine ei sõltu mitte millestki muust kui kahetsusest, Jumala armule lootmisest ning Temalt meeleparanduse anni ja uue elu väe palumisest.

Maa vagad

2009-11-05T16:36:00.003+02:00

Ma ei väsi imestamast - või õigemini imetlemast -, millised võrratud inimesed elavad meie ümber ... ja me tavaliselt ei märkagi neid.

Külastasin täna jälle paari eakat koguduseliiget.

Üks, 89-aastane, rääkis muuhulgas sellest, kuidas teda hämmastab nende inimeste tohutu usk, kes on kindlad, et universum ei ole Jumala loodud, vaid saanud alguse "podisevast mudast plahvatanud paugust". Tõepoolest, olen ise sama asja üle imestanud - aga ju siis on inimesi, kellel on nii suur usk. Ja veel kõneles ta, kuidas ta naudib loodust ja loomi ning kuidas need täidavad ta alati tohutu tänulikkusega Looja suhtes - ning kõnelevad sellest, et kõigel on Looja.

Teine oli veidi noorem, 86-aastane. Tema luges mulle peast mitu pikka-pikka usulist poeemi, mis olid tal meeles lapsepõlvest saadik, ning pajatas oma kogemustest jehoovatunnistajatega. Ta ütles, et ei aja neid kunagi ära ega pahanda nendega, vaid tunnistab neile oma usust. Küsisin, mida ta siis viimati oli neile rääkinud. Ta vastas, et oli neile õpetanud ja selgitanud apostlikku usutunnistust. Näis, kui kaua nad tema juures veel käivad.

Mina igatahes lähen mõlemat varsti jälle vaatama.

Lubjatud kivihunnik

2009-11-04T15:46:00.002+02:00

Jumal käsib prohvet Hesekielil öelda Iisraeli prohvetitele: "Nagu rebased varemete vahel on su prohvetid, Iisrael. Te ei ole läinud pragude ette ega ole teinud müüri Iisraeli soo ümber. Ja kui rahvas ehitab seina, vaata, siis nad võõpavad seda lubjaga." (Hs 13:4-5.10)

Need on karmid sõnad: teie ehitatud müür on üksnes lubjaga võõbatud kivihunnik. Kuidas on meie ehitatud müüriga?

Noorus ei ole hukas

2009-11-02T17:28:00.004+02:00

Usun, et seda võisid kogeda need kümned, enamuses eakad, inimesed, kes olid täna õhtul koos hämaral Vana-Pärnu surnuaial, et mälestada oma lahkunuid, ning kuulasid meie tütarlastekoori "Elise" imelist laulu läbi külmkarge õhu.

Usupuhastus ja pühakud

2009-10-31T22:51:00.006+02:00

Mõtisklesin täna selle üle (ka hommikuses jutluses), et tegelikult on sümboolselt väga kõnekas, et luterlikus traditsioonis tuntud Usupuhastuspüha on Pühakutepäeva eelõhtu. Usus uuenedes ja Jumala armu läbi puhastudes on meilgi hea astuda Pühakutepäeva - leida koht pühade osaduses.

"Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest Sina olid tapetud ning Sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa." (Ilm 5:9-10)