Issand ütleb: "Kui nisuiva ei lange maasse ja ei sure, siis ta jääb üksi, aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja." (Jh 12:24)
Kui täna Pärnu-Jakobi kirikus kantslisse tõusin, siis turgatas mulle pähe sarnane võrdlus, mille tekitasid mind kantslis ümbritsenud meeldivalt soe õhk ning kantsli all ahjus särinal põlevad puud.
Justnimelt ahjupuudega võime samuti võrrelda nii Kristust kui iseennast - ja hinnata, kuivõrd sarnased me Talle oleme või kui erinevad Temast.
Igal juhul on selge, et Kristus on justkui kuiv kasehalg, mis mühinal tuld võtab ning särisedes põleb. Meie aga ... väga tihti pool- või koguni päris märjad lepa- või haavapuud, mis mitte ainult ei põle halvasti, vaid sisisevad ja turtsuvad ning mässivad ümbruskonna suitsu sisse ja määrivad oma tahmaga enam-vähem kõik, mis nende läheduses asub.
Iseenesest pole ju vahet: ahju alla lähevad kõik halud. Nii et vast oleks siiski rõõmsam põleda heleda leegiga nagu Kristus, selle asemel, et endisel kombel edasi visiseda ...
0 kommentaari:
Postitage kommentaar