Jumalad tulid tagasi täna öösel.
Et nad valisid selleks Panteoni, selle põhjuseks ei tarvitsenud olla asjaolu, et ma eile õhtupoolikul olin seal käinud ja vaadanud, kuidas linnud selle lahtisest laeavast sisse ja välja lendasid. (Esimesel pilgul arvasin nimelt, et ongi tegemist lindudega.) Aga Panteon oli selleks kõige sobivam paik, sest esiteks oli see pühendatud kõigile jumalaile, nii et nad olid siin üheõiguslikud, ja teiseks on see ainus omaaegne tempel, mis on terve ja heas korras. On sellepärast loomulik, et nad valisid selle oma esimeseks rünnakueesmärgiks.
Kuid - ah! - mis oli jäänud nende kunagisest hiilgusest! Vaevalt-vaevalt oli võimalik neid üldse ära tunda. Kaugel sellest, et nad oleksid säilitanud oma kunagise õilsa kuju, oma ilu ja rahuliku tasakaalu, mille suhtes Winckelmann meie silmad on avanud - nad olid muutunud nii väikseks, lausa kääbusteks, et polnud mingi ime, kui ma alguses arvasin, et on tegemist varblastega.
Muidugi on see mõistetav, kui mõelda, et nad pikka aega on pidanud elama peidus, ilma ohvritest, söömata ja joomata. See pikk varjuelu pidi paratamatult mõjuma, nii et nad jäid kängu kehalt ja vaimult, et nad kaotasid kõik oma õilsamad loomuomadused, et nad nüüd olid ainult väiklased ja tigedad, valmis kõigepealt silmi välja nokkima Madonnalt ja Lapselt, kes nende kunagise eluaseme olid hõivanud. Ma ei saanud neid sellepärast hukka mõista, ainult haletseda - aga ka karta. Sest miski pole hirmsam kui väikeste jumalate suur, meeleheitlik viha.
See pidi olema Amor, keda ma nägin esimesena või vähemalt esimesena ära tundsin. Teda linnuks pidada ei olnud suur eksitus, sest temalgi olid tiivad. Aga siis nägin vibu ta käes ja nooletuppe vööl. Ta nägu ei sarnanenud hoopiski nende paksupõseliste amoriinidega, keda kunstnike fantaasia meie ette on mananud. See oli pigemini röövlinnu nägu terava nokataolise ninaga ja põlevate silmadega. Ja ta nooled, kuigi tillukesed nagu herilase nõel, olid niisama mürgised.
Teine tiibadega jumal pidi olema Merkurius. Ei olnud temagi see särav nooruk, nagu oleme kujutlenud. Tal oli rauga habe ja nägu, ja ta lendas ringi ähvardava sisinaga, kuigi ma pole kindel, kas see oli ta enda või selle ussi hääl, kes ta kepi ümber oli keerdu tõmbunud. Kui ta teisi järele oodates ühel simsil peatus, haaras ta sellest oma teravate röövlinnukannustega ja rippus seal pea allapidi nagu nahkhiir. Võisin isegi kuulda ta piiksumist, millega ta teistele jumalaile teateid saatis, et aeg oli küps rünnakuks.
Nii nad tulidki, kogu Olümpose pere ja veel paljud teised, keda ma üldse ei tundnud. Oli raske ära tunda neidki, keda ma varem olin näinud kas marmorisse raiutult või vaasipiltidel. Nad ei lennanud, vaid liuglesid õhus, mis ei valmistanud neile mingit raskust, sest nad olid aastasadade jooksul kuivanud kergeks nagu paberilehed, mida lapsed lennutavad. Aga sama aja jooksul olid nad ka oma kuju muutnud, niisama nagu olid seda teinud Amor ja Merkurius.
Arvasin alguses, et jändrik ja küürakas jumal pidi olema Vulkanus, ja ma olin lausa ehmunud, kui mulle korraga selgus, et see polnud keegi muu kui päiksejumal Apollo ise. Tundsin ta ära lüürast, mida ta ikka veel käes kandis, kuigi kõik selle keeled olid katkenud. Ja Minerva sarnanes nüüd ise temale pühendatud linnule, öökullile. Aga Junol polnud mingit sarnadust paabulinnuga. Pigemini meenutas ta kana, kes just oli haudumast tulnud. Sõjajumal Mars oli kaotanud mõlemad käed ja ühe jala, sarnanedes seega nende vanade sõjakangelastega, kes pärast vaprat ja ustavat teenistust nüüd tänavanurkadel kerjavad. Aga oma sõjakat vaimu ta polnud kaotanud ja kõik hambad olid tal alles, sest ma kuulsin selgesti, kuidas ta neid kiristas. Neptunus oli kaotanud oma teise silma, mida kattis must lapp, aga ta vehkis sõjakalt oma ahinguga. Ja Veenus, võluv Veenus, kellest on säilinud kõige rohkem kujusid, et ta naiselik ilu alati meie silmade ees seisaks - kus oli tema? Asjata otsisid mu silmad teda. Ta pidi kindlasti olema nende moondunud jumalate hulgas, aga kuidas oleksin võinud ta ära tunda? Kui juba maapealsete naiste ilu ajaga haihtub nagu kaste hommikustel lilledel, nii et raske on seda isegi aimata, kuidas võiks siis ära tunda Ilu ja Armastuse jumalannat, kui ta need mõlemad omadused on kaotanud. Ma ei otsinudki teda eriti innukalt, sest tahtsin ennast säästa vähemalt sellest pettumusest.
Nad näisid ootavat ja ma mõistsin, et see oli Jupiter ise, keda nad ootasid. See oli ainult kogunemine. Nad polnud veel rünnakule asunud, välja arvatud Amor, kes ju alati on olnud sõnakuulmatu nagu hellitatud laps ja kes nüüdki oma nooli huupi lendu saatis. Jumalad ootasid ja ootasin ka mina, tundes niihästi hirmu kui ka uudishimu. Ma ei kartnud nii väga enda pärast. Kuidagi tundsin, et nad polnud huvitatud minust ega üldse inimestest. See oli võitlus, mis toimus kõrgemal pinnal, meie peade kohal, umbes niisama nagu filosoofide või teoloogide omavaheline võitlus. Kui mul oli hirm, siis oli selle põhjuseks äratundmine, et kuidas see võitlus ka lõpeks, see lõpp oleks traagiline. Sest kuigi ma tundsin kaasa Madonnale ja Lapsele, ei olnud ma päriselt vabanenud oma sümpaatiaist vanade jumalate vastu, nii nagu need siiani olid püsinud meie kujutluses.
Siis saabus Jupiter. Kui ma ka teda poleks ära tundnud, oleksin võinud seda järeldada teiste jumalate käitumisest. Aga Jupiter oli vahest kõige vähem oma kuju muutnud. Kuigi ka tema oli kuivanud väiksemaks. Aga veel võis ära tunda ta suursuguseid näojooni, mida isegi viha polnud suutnud palju moonutada. Aga siis, kui ta ennast pööras, nägin et ta oli täiesti lame, nagu mingi pilt või reljeef. Ja siis mõistsin, miks ta nägu mulle nii tuttav tundus, kuigi ma temast polnud näinud ühtki kuju. See polnud ju keegi muu kui kuningas kaardimängus ja oma lameduses sarnanes ta tõepoolest mängukaardiga.
Niipea kui olin seda näinud, oli mulle selge, et nende võitlus oli asjatu, et nad lõpuks siiski pidid alla jääma. Mis ei tähendanud muidugi, et nad enne seda poleks jõudnud küllalt palju kahju tekitada. Sest isegi oma degenereerunud kujul olid nad veel jumalad, ja kui nad polnud võimelised midagi looma, oli neil jõud hävitada.
Kui nad asusid rünnakule, toimus see nagu plahvatus ja õhk oli täis viha nagu väävlihõngu, mis mu hinge mattis, kuna välgusähvatused mind pimestasid, nii et ma enam midagi selgesti ei näinud. Oleksin tahtnud hüüda, hoiatuseks ja abikutsumiseks, aga ma ei saanud üldse häält teha. Oleksin tahtnud põgeneda, aga olin nagu halvatud. Pealegi oleks põgenemine praegu olnud mu põhimõtte vastu.
Olin nimelt nõuks võtnud kõik täpselt kirja panna, mis ma nägin, kuulsin ja tundsin. See oli olnud mu kavatsus juba Rooma tulles. Sest ma ei suuda küllalt kahetseda seda, et ma eelmine kord ei olnud pidanud päevikut. Aga nüüd märkan, et see ka seekord ei ole võimalik, vähemalt mitte praegu. Olen veel liiga tugevasti selle mõju all, ja juba mu käsi väriseb nii, et on raske sulge hoida, rääkimata tähtede paberile maalimisest. Pean endale aega andma rahunemiseks ja järelemõtlemiseks. Sest vähemalt ühes olen kindel - see ei olnud tavaline unenägu, ega ka mitte selline, mil on tähendus ainult minule endale. Ikka vähem hakkan ma uskuma, et ma kunagi olin siin olnud ainult iseenda pärast.
Mul on raske seda kirja panna mitmel põhjusel. Esiteks oli mul, nagu olen juba tähendanud, raske seda jälgida, sest kõik toimus pimeduses või õigemini mingis lootusetus hämaruses. Jupiteri armetud välgud ei valgustanud, vaid parimal juhul ainult pimestasid mu silmi. Ja teiseks on mul raske leida sõnu, et seda edasi anda. Märkan juba nüüd, et see mis ma olen alguses kirja pannud, annab ainult kahvatu ja ülimalt lihtsustatud pildi jumalate välimusest. Nende hinge ei suuda ma kunagi tabada, sest isegi oma alanduses ja armetuses oli see kaugel inimese taipamisvõimest.
Kui esimene rünnak oli lõppenud, oli kogu Panteoni kuplialune täis suitsu või udu, mille varju jumalad tõmbusid puhkama ja võib-olla uut sõjanõu pidama. Kui mu silmad jälle selgemini nägid, võisin kindlaks teha, et sel rünnakul oli olnud üsna vähe tagajärgi. Madonna naeratas endiselt, kuigi ma võisin näha verepisaraid siin ja seal ta riietel, kätel ja näolgi. Aga Laps oli täiesti puutumatu. Ka risti ei olnud nad suutnud ümber lükata ega isegi paigast nihutada. Ainult selle harusid oli neil õnnestunud veidi kõveraks väänata. Jumalad ei olnud suutnud oma kunagist eluaset puhastada, vaid ainult reostada, mille all nad ise kõige rohkem pidid kannatama, kui neil kunagi õnnestus seda tagasi võita.
Mõistsin nüüd, et see, mis tegi jumalad nii abituks, oli asjaolu, et inimesed nad olid maha jätnud. Ilma inimeste usuta ja ohvrita olid nad mõistetud nälgima igaveses pimeduses, koobastes ja peiduurgastes, kust nad ainult öösiti julgesid välja tulla ja kuhu esimene kukelaul nad tagasi ajas. Aga kuidas oleksid nad saanud nüüd tagasi võita inimeste usu, kui nad olid nii armetuks jäänud? Inimesed mäletasid neid ainult nende kunagises kujus, nii nagu nad olid pronksi valatud või marmorisse raiutud. Jumalad ise olid ammugi neist kujudest lahkunud, nii nagu lahkub hing surnud kehast. Ainult et siin toimus vastupidine areng - see ei olnud maine keha, mis kõdunes ja kadus, see oli hing, mis eluasemeta jäädes moondus ja kängus.
Kahjuks olen võimeline oma mõtteid edasi andma sel lihtsustatud kujul. Sellest võib välja lugeda, nagu poleks jumalatel kunagi võimalik tagasi tulla, veel vähem võita. Aga ma tunnen samal ajal, et see ei ole nii lihtne, et siin on paljugi, mida ma pole suuteline taipama ja mõistma. Nägin ainult nende esimese ilmumise armetust, aga mul pole aimugi, missugused jõud neil võivad olla tagavaraks. Kui neil ei ole võimalik kasvada valguses, võibolla kasvavad nad pimeduses. Ja kurjuses. Ma pole ka päris kindel selles, et nad siiski lõpuks ei saa inimestelt abi. Et nad niigi kaua on suutnud elus püsida, võib olla võimalik ainult inimeste abiga, kes pole neid päriselt unustanud. Kes teab, kas isegi see lihtsameelne austus ja imetlus, mida tunneme nende kunagiste kujude vastu, ei anna jõudu nende peiduurkais varitsevaile vaimudele?
